ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: toetada Tiibetit tähendab vastuseisu Hiina ning Vene «maailmavalitsejaile»

Tiibeti vaimse liidri dalai-laama Tenzin Gyatso pressikonverents Tallinnas 2011. aastal. Foto: Raigo Pajula

1951. aasta 23. mail, 72 aastat tagasi, annekteeris Hiina Tiibeti. Juku-Kalle Raid väidab, et see vana õppetund tuleks tänases valguses uuesti üle sirvida. Tiibet viib meid üsna otseselt tänapäeva Hiina ja ka Venemaa ambitsioonide juurde.

Algatuseks tuleb meenutada, et Venemaa ja Hiina ajavad absoluutselt üht asja. Olgu selleks Ukraina, Taiwan või Tiibet.

Hiina-Tiibeti keeruliste suhete ajaloosse me selles kirjatükis ei lähe, sest siin leidub kurve ja keerdusid, mis nõuaksid suuremahulist käsitlust. Küll aga on paslik silmas pidada, et just 72 aastat tagasi, 1951. aasta 23. mail pööras Hiina oma väliskäitumises uue lehekülje. Või õigemini – viskas seni mingilgi moel kehtinud koodeksi aknast alla.

Tiibeti vallutamine julgustas igati Nõukogude Liitu, mis üritas enda külge järjest tugevamalt kinni keevitada Varssavi pakti maid.

Hiinlaste Mandžu dünastia lagunedes 1912, sai Tiibet de facto iseseisvaks. Tiibet ja välis-Mongoolia kuulutasid oma rippumatust Hiinast, ehkki Tiibet jäi ka edasi maailma jaoks "suletud riigiks". Tiibeti iseseisvust ei tunnustanud ükski teine riik, tähendas see ometi täiesti uut olukorda.

Hiina Vabariik Tiibeti "eraldumist" ei toetanud, staatuse üle peeti küll läbirääkimisi, aga kuhugi ei jõutud. Hiinas oldi hädas ka kodusõja kahe leeri – kommunistide ja vabariikliku poolega, millest kumbki eriliselt pehme käitumise poolest silma ei paistnud. Võitis muidugi jõhkram pool, kommarid surusid "vabariiklased" tänasele Taiwanile, mida peetakse siiamani "kommunistliku Hiina" lahutamatuks osaks.

Poliitikavaatlejad aga spekuleerivad ka praegu, millal saabub see hetk, kui Hiina Taiwanit ära vallutada katsub. Sealjuures USA kiuste, kus on Taiwanit igati kaitsta lubatud.

Miks võiks aga meeles pidada punahiina sissetungi Tiibetisse 1951. aastal? Hiinlastel oli Tiibetit vaja puhvertsoonina India vastu, aga ei maksa unustada ka pisemaid riike regioonis: Nepaali ning Bangladeši. Ent laias plaanis tähendas see signaali, et ollakse valmis tungima mujalegi.

Külm sõda kogus samal ajal hoogu kogu maailmas, "sotsialistlik" ning "kapitalistlik" leer kobasid piire, edasist teame me üsna hästi.

Venemaa puhul muutuvad sotid läänes järjest selgemaks, Hiina puhul mitte, vabas maailmas liigub ringi hordide kaupa Hiina-armastajaid.

Tiibeti vallutamine julgustas igati Nõukogude Liitu, mis üritas enda külge järjest tugevamalt kinni keevitada Varssavi pakti maid ning sellest epohhist alates võime me rääkida kommunistliku maailma pidevatest katsetest kehtestada "uut maailmakorda". Ükskõik millise tiitliga Venemaa või Hiina ennast ka ei varusta, tahavad mõlemad jätkata diktatuuridena, kellele peab alluma vähemalt lähiümbrus.

Tiibeti tänase morni olukorra meenutamine ning Tiibeti toetamine üldiselt tähendab demokraatlikule teljele jäävate riikide jaoks eelkõige vastuseisu varjamatult imperialistlikele riikidele nagu Venemaa ja Hiina.

Venemaa puhul muutuvad sotid läänes järjest selgemaks, Hiina kohta seda öelda ei saa, sest mingitel iseäralikel põhujstel toimetab vabas maailmas ringi hordide kaupa Hiina-armastajaid. Äri nagu tavaliselt. Küll pajatatakse normaalsest kaubavahetusest, küll paratamatusest, mille kohaselt on Hiina liiga suur ning võimas selleks, et temaga rinda pistma asuda.

Tegelikult kujutab Hiina endast tõsist ohtu ning on iga kell valmis kiilu lööma demokraatlike riikide vahele. Kui kogu Euroliitu korraga ei mõjuta, siis ükshaaval susitakse riikidega ikka.

Kes ei taha teha tegemist Hiina ja Venemaa plaanidega "hõlvata" nii palju naabreid kui võimalik, võiksid seostada Ukraina, Taiwani ja Tiibeti. Suures pildis ongi see kõik üks võitlus.

Nii peaks mõtisklema, et lisaks ohule kaotada Hiinale Taiwan, ei maksa silmist lasta ka hiinlaste vankumatut kangekaelsust "siduda" igavesti enda külge Tiibet ja tiibeti rahvas.

Dalai laama on Eestit külastanud kolmel korral, meie peaksime sellest väikerahvana kõigest aru saama.

Tõlkes tähendab see, et riigid, kes ei taha lähitulevikus teha tegemist Hiina ja Venemaa räigete plaanidega "hõlvata" nii palju naabreid kui vähegi võimalik ning panna maailm tantsima oma häälest ära pillide saatel, võiksid palju julgemini seostada Ukraina, Taiwani, Tiibeti, aga ka hiina uiguuride probleemid. Suures pildis ongi see kõik üks võitlus.

Seetõttu on tänuväärne, et just Tiibeti vallutamise aastapäeval asutati ka Riigikogus Tiibeti toetusrühm. Taiwani oma meil juba tegutseb.