Natuke enam kui kümmekond aastat tagasi võttis riigikogu vastu kooseluseaduse, mis lõi tugeva eelduse EKRE tähelennuks Eesti poliitika teravaimasse tippu. Juba tollal oli näha, et seadust vastu võttes tehti palju vigu, mis muutsid elu keerulisemaks selle peamisel, paraku varjus hoida soovinud sihtgrupil.
Poliitikute väited, et kooseluseadus on mõeldud eri soost paaridele ning peaaegu juhuslikult saavad selle alusel kooselu registreerida ka samast soost paarid, mõjusid tollal ja mõjuvad praegu täiesti naeruväärselt. Vastu ta võeti, oodatud rõõmu oli vähe, sest rakendusaktide puudumise tõttu pidid koosellunud oma õigused kehtestama kohtuvaidluste abil.
Vähesed mõtlesid ja veelgi vähesemad rääkisid perekonnaseaduse muutmisest. Ka rakendusaktideta tundus, et nüüd on midagi tehtud. Reaalsuskontroll oli kiire ja valus. Ometigi on Eesti praeguseks jõudnud olukorda, kus perekonnaseaduse muutmine ja abieluvõrdsus ei ole enam üksikute aktivistide pärusmaa.
Kuidas nii? Pärast 2019. aasta valimisi, EKREIKE võimuliidu moodustamise ajal saime kuulda soovi vähendada abortide kättesaadavust, tühistada kooseluseadus ja raiuda mehe-naise abielu põhiseadusesse. Ükski neist soovidest ei täitunud, aga ühiskonna taluvuse piiri nihutati. Nüüd on täiesti loogiline hüpata rakendusaktidest abieluvõrdsuseni.
2020. aasta oktoobris avaldati Tallinnas Vabaduse platsil meelt valitsuse plaanitud abielureferendumi vastu ja abieluvõrdsuse poolt. Vabaduse platsil oli nii noori kui ka vanu. Silma jäid mõne erakonna lipud, aga valdav meeleolu oli positiivne, toetav. Sooviti olla millegi poolt.