Mõni aeg tagasi kuulsime uudist, et Eesti kohaldab eurodirektiivi, mille järgi peavad aasta lõpus elektrilised tõukerattad hakkama maksma kohustuslikku liikluskindlustust. Küll neist mitte kõik: need kergemad elektritõukerattad, mis sõidavad kiiremini, kui 25 km/h ning need 25 kilogrammist raskemad elektritõukerattad, mis sõidavad kiiremini kui 14 km/h.
Antud juhul on Euroopa Liidust vaieldamatult kasu. Nüüd on teil lootust saada ravitoetust, kui tõuksimees teid vigaseks sõidab või siis võite hageda kompensatsiooni lödikskukkunud tordi eest.
Probleem on minu meelest muidugi suurem. See ei puuduta vaid teatud raskusega elektritõukerattaid, vaid ka mopeedautosid, ATVsid ja teisi seninägemata või seninähtud tasakaaluliikureid, mille juhid sageli tasakaalu kaotavad. (Võib-olla olete näinud üksrattaid? See näeb välja nagu aiakäru alt võetud ratas. Nägin hämaras õhtus ühte pizzakullerit sellele astuvat ning kihutamas tellimust täitma, nagu oleks tal õnnestunud põgeneda Leningradi tsirkusest.)
Probleem on muidugi tõsine, sest ei puuduta pelgalt tehnikat, vaid selle kasutajaid. Kuidagi on juhtunud nõnda, et mõnede vahenditega võib tormata liikluskeerisesse iga mats. Vahepeal polnud mopeedauto juhile üldse mitte mingeid nõudmisi, nüüd on olukord õnneks muutumises. Kui toimetasin peaaegu 20 aastat tagasi Politseilehte, olid meile jõudnud uued imevahendid nimega ATV (lahtiseletatuna all-terrain vehicle ehk mistahes pinnase sõiduk). Sellel hetkel oli nendega tänavaliikluses osalemine keelatud ning politsei manitses kõiki väärkasutajaid. Siis juhtus midagi seadusandja teadvuses ning ATVd võisid igati legaalselt kulgeda avalikel tänavatel. Kas siin kategoorias on Metsik Lääs veidi taandunud, nende juhid peavad nüüd kandma kaitsevahendeid, masinail peab olema registreerimismärk ning midagi tuleb teada ka liiklusseadusest.
See suur ja tõsine probleem on seega kahekihiline. Esiteks peaks kõigile liikluses osalejatele kehtima vastavalt nende sõidukite iseloomule ja ohtlikkusele mingisugusedki nõuded. Teiseks, mingisugusedki nõuded peaksid kehtima ka sõidukitele. Ning üleüldse, igal sõidukil peaks olema oma koht, mis tuleneb inimkonna ajaloolisest kogemusest ning tervest mõistusest.
Mida see tähendab? Mulle meenub telepilt Sali Berisha aegsest Albaaniast, kus polnud eriti autosid, kuid sõjaväelaod olid lahti murtud ning inimesed sõitsid tänavail tankidega. Tank tänavaliikluses pole normaalne, ma loodan, et selle väitega nõustuvad kõik. Kui ei, tahaksin vastupidist väitjat kohata ja kuulda tema argumente. Liikluskindlustusest ja numbrimärgist kindlasti ei piisa.
Samuti poleks ilmselt päris normaalne sõita JCB Dieselmaxiga Tallinnast Tartusse. See voolujooneline sigar on saavutanud Bonneville’i soolarajal 2006. aastal rekordkiiruseks enam kui 350 miili tunnis. Või äkki ikka oleks Tikupoissi keeramine normaalne? Lahe kindlasti. Eeldusel, et kohustuslik liikluskindlustus on makstud ning on olemas registreerimismärk. Ma küll ei tea, kuhu seda kinnitada, sellel elukal ei ole tagaotsas selleks sobilikku kohta. Niisiis, eeldusel, et ma ei sõidaks jurakaga üle 60 miili tunnis, peaks kõik justnagu JOKK olema. Konarlikul asfaldil ei saagi sellega tõenäoliselt palju kiiremini kulgeda.
Aga! Teatud sõidukid lihtsalt ei sobi ühele rajale kokku. Vaid Noa laevas olid lammas ja hunt, siga ja tiiger sõbralikult koos. JCB Dieselmax ja neljakilovatine Chatenet CH26 lihtsalt ei sobi selle maailma teedele kokku, see lihtsalt ei ole maailma loomisest saadik võimalik. Meie liikluskorraldajad aga mõtlevad, et on. Hästi, rekordauto mängu toomine oli minust liialdatud näide. Kuid meil pole vaja ilmtingimata näha Heraklest, et mõista Herostratose mannetust (see püromaanist tüüp soovis ajalukku minna Artemise templi süütamisega). Meil piisab inimliku mannetuse mõistmiseks ka Iasonist, kes käis kuldvillakut otsimas. Mistahes normaalne auto Tallinn-Tartu maanteel täidab selles mõistujutus rollerauto kõrval Iasoni rolli. Kuldvillaku leidmine pole isegi vajalik.
Ma ei saa kohe üldse aru, miks võivad maanteedel sõita aeglased rollerautod (millel on vist kiiruspiirang). Murutraktorid ju üldiselt ei või (kuigi neilt saab piiraja maha võtta, sest mõned tegelased sõidavad teatavasti murutraktoritega rallit, tuunivad neid ja puha). Rollerautodes meie maanteedel ei ole mitte midagi positiivset, vaid tegemist on väga ohtliku nähtusega.
Vastuargument võiks olla, et kõigil inimestel pole piisavalt raha, et osta korralikku autot. Hm, kas olete uurinud, kui palju maksavad korralikud rollerautod? Nende hinnad algavad 4000 eurost ja see on summa, mille eest saab osta üht-teist maanteekõlbulikumat.
Ma ei suuda välja mõelda ühtegi teist argumenti, miks liiklusseadus lubas 2011. aastal rollerautod tänavaile, kui et nendega võisid sõita load kaotanud joodikud, tervisetõendist ilma jäänud vanemaealised ja alaealised, kellel mingeid tõendeid veel polnudki. Miks seadusandja seda soosis või ei märganud, ei oska mina siinkohal arvata. Tõsi, viimastel aastatel on mopeedautodele hakatud kehtestama täiendavaid nõudeid, kuid minu meelest pole nende maksimaalselt 50 km/h sõitvate masinade koht üldse suurtel magistraalidel.
Tuleme tagasi elektriliste tõukerataste juurde. Kus on nende koht? Mulle on jäänud mulje, et nad on kõikjal ning et nad vehivad ringi nagu browni liikumine. Nad ilmuvad kiiresti ning võivad keerata täiesti ootamatutesse suundadesse. Vabandust, tõukeratas ise ei keera muidugi midagi, keerab ikkagi juht. Mulle meenub mälupilt 2019. aasta augustist, kui tõukeratas sõitis Riia linnas ristmikul peatunud sõiduautole külje pealt sisse. Võite ise oletada, mida sõiduautojuht sellest kõigest arvas, igatahes tuli ta autost välja, aga mul polnud aega vaatama jääda, mis seal edasi juhtus. Ehk mäletate lapsepõlvest mängu, kus lubati näidata Riia linna. See ei olnud üks meeldiv toiming.
Liikluskindlustuse nõue tõukeratastele on samm normaalsema maailma suunas. Templipõletajad peavad oma kire eest maksma hakkama. Kuidas jõuaksime aga maailma, kus templeid üldse põlema ei pandakski ehk teisisõnu, kedagi elektritõuksiga vigaseks ei sõidetaks?
Tõukeratturitele peaksid kehitma juba mainitud liiklusseadus ja selle oluliste sätete täitmist tuleks päriselus päriselt ka kontrollida. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist jalgratturiga, üksnes tema masin on elektriline. Seega pole vaja mõelda välja mingit uut enneolematut kategooriat, vaid elektritõukerattale tuleb kohaldada liiklusseaduse jalgratta sätteid. Äkki ma eksin ja neid juba kohandataksegi, üksnes mina ei tea seda, sest ümbritsev empiiriline liikluspilt on rääkinud kõigest muust. Jääb mulje, et iga teine tõukerattur ei tea liiklusseadusest mitte midagi.
Ärge tulge mulle ütlema, et sadade tõukeratturite kontrollimine on politseile ülejõukäiv. Autosid on ju rohkem ja ometi suudetakse liiklust enam-vähem vaos hoida (või mõnikord vist siiski ka mitte). Igatahes. Selle aasta lõpus liikluskindlustuse kehtestamine elektrilistele tõukeratastele on samm ainuõiges suunas, kuid nüüd tuleks selles suunas üsna sihipäraselt minema hakata.
Meenutan nõukogude-aegset “igandit”. Pidin algkoolis tegema jalgrattaload, õppima selleks liikluseeskirju ning kujutage ette, miilits isegi kontrollis mõnikord nende lubade olemasolu. Põhiasi oli muidugi kaasnev uhkustunne, et ma ei ole suvaline tsirkuseloom, vaid tunnen ja järgin parema käe reeglit, inimkonna ürgset leiutist.
