:format(webp)/nginx/o/2023/05/21/15337931t1h02ec.jpg)
Kui maksud on liiga kõrged, siis hakkavad inimesed nendega trikitama. Kui suured on aga suured maksud, küsib Juku-Kalle Raid ja vaatab Eesti sajanditagusesse lähiajalukku, kus kohtame tänasega võrreldes ikka väga suuri ning praeguses mõistes ka täiesti jaburaid makse.
Kuna just praegu on käes aeg, mil Eestis maksud tõusevad ning mis on opositsioonis kutsunud esile pahameele ja pannud opositsioonisaadikud käituma nagu halva internaatkooli kasvatamatud jõnglased, võiks vaadata korraks ajas tagasi, mis maksusid üldse kunagi Eestis makstud on. Paslik oleks kanduda enamasti ikka «kuldseks» peetava «esimese wabariigi» aega, epohhi enne teist maailmasõda.
Vähemalt paarkümmend aastat otsisin ma tagajärjetult antikvariaatidest ja müügisaitidelt raamatut «Nõmme juht. Führer. Путеводитель», mis on välja antud 1926. aastal üsna pisikeses tiraažis. Tegemist on esimese Nõmmet käsitleva raamatuga, mis sisaldab toonase alevi kohta kõiksugust infot: siit leiame kaupluste, restode, kohvikute, töökodade aadressid ning kõik muu infobrošüürile kohase. Ilmselt on need vihikud prügikasti lennanud, kuna aadressid muutuvad ja olukord teiseneb ning mis sa ikka vana infot kodus alles hoiad.
Ometi leidub ka vanades brošüürides palju õpetlikku.
Niisiis heidame korraks pilgu peale, milliste maksudega puutusid inimesed Nõmme alevis kokku 1926. aastal. Kui see kõik kokku arvutada, leiame me, et tänane maksukoormus on toonasega võrreldes tite piss.
Alustame palgast, et alljärgnevast paremini aru saada. 1926. aasta oli majanduslikult veel üsna hea, palgad küündisid 1000 marga kanti, mis tähendas hilisemates kroonides 100 krooni.
Nüüd siis maksud.
Lõbustusmaks. Nõmme alevi seltsidelt ja asutustelt, ballide, tantsuõhtute ja «näokatte-pidude» pealt – 25% pileti hinnast. Brošüür annab lisaks teada: «Restoranidelt ja kohvimajadelt 2 marka iga tooli pealt neil päevadel, millal muusikat, laulu, tantsu, näitemängu ja muid lõbustusi pakutakse.»
Eraisikute hobusemaks. 750 marka iga hobuse pealt aastas.
Koeramaks. 100 marka iga koera pealt aastas.
Jalgrattamaks. 100 marka iga jalgratta pealt.
Autode ja mootorrataste maks. Siin antakse teada: «Maksu võetakse a) sõiduautode ja mootorrataste hobusejõu pealt 800 marka aastas.»
Siltide, reklaamide ja kuulutuste maks. Seda maksu pidid maksma kõik ärid, kes oma putkale mingigi tutvustava sildi külge kruvisid – ja nimelt 100 marka aastas iga ruutarssina pealt. Ruutarssin tähendab umbes 0,5 ruutmeetrit. Ühekordsete kuulutuste ja reklaamide pealt (näiteks mõne ürituse plagu) 200 marka ruutarssina kohta.
Liikumata varanduse lisamaks. Selle kohta märgitakse brošüüris järgnevalt:
Maksu võetakse a) maade pealt 13 marka adrasajandiku pealt (Adrasajandik on maatulukuse ühik, mida kasutati Eestimaa kubermangus alates 1872. aastast. 1872 määratleti adramaa niisuguse maaomandina, millelt tuli maksta renti 300 rubla aastas. Seega võrdus adrasajandik 3 puhtakasurublaga. Praktikas kasutati enamasti selle ühiku kolmandikke ehk puhtakasurublasid);
b) hoonete pealt 75 penni maksualuse puhassissetuleku marga pealt (75%!!!);
d) vabrikute pealt – 14% hoonete ja masinate hinnatud väärtuse eest aastas. Lisakommentaar teatab: «Maks tasutakse ühes riigi kinnisvara maksuga.»
Ja lõpetuseks minu täielik lemmik, mis tänapäeval ilmselt inimesed tänavale laamendama tooks, nimelt:
Isikumaks. Brošüüris öeldakse: «Maksu võetakse kõikidelt töövõimulistelt isikutelt, kes 15. detsembril Nõmme alevis elasid ja nimelt:
Kui nüüd kogu see kraam kokku liita ja meenutada, et lisaks Nõmme alevi maksudele oli vaja tasuda ka riigimaksud, saame me üsnagi õudustäratava protsendi sissetulekutest. Tänapäeva Eestis pole toonasega võrreldes maksud üldse suured.
Aga otse loomulikult sõltub vaatenurk ka sellest, kas me tahame tänast olukorda võrrelda ja kui – siis millega.
Õpetlik lugu igatahes.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/29/15749356t1hd51c.jpg)