PLAAN TEHAKSE 300–500 AASTAKS ⟩ Kummalise saatusega populaarset jooki on munkade tõttu hakanud nappima

Hoolikalt valvatud 1605. aasta retsepti järgi valmistatud alkohoolne jook on muutunud aina populaarsemaks... ja haruldasemaks.

Kui nõudlus on suur ja toodet napib, ütleb terve mõistus, et kasumi maksimeerimiseks tuleks kas tõsta oma toote hinda või hakata seda rohkem tootma ja seejärel nautida, kuidas raha sisse voolab. See ei kehti, kui olete Prantsuse kartuuslaste mungaordu munk, kes ei soovi rikkaks saada hoolimata sellest, et valmistab väga populaarset ja potentsiaalselt tulusat likööri.

Rohelist või kollast taimelikööri šartröösi toodavad ainult Prantsuse Alpides Chartreuse’i orus Grenoble’ist põhja jääva Grande Chartreus’i kloostri mungad.

The 11th century Grande Chartreuse, head monastery of the Carthusian Order, nestled in the French Prealps. pic.twitter.com/ZRQRNvm0e4

— Tradical (@NoTrueScotist) August 28, 2018

Viimastel aastatel on jook muutunud üha ihaldatumaks, eriti pärast seda, kui USA Seattle'i miksoloog Murray Stenson segas 2000. aastate alguses kokku kokteili «The Last Word» («Viimane sõna»), mis sai väga populaarseks. See koosneb rohelisest šartröösist, džinnist, maraschino kirsiliköörist ja laimimahlast.

Our name, The Last Word, comes from a Chartreuse cocktail so suffice to say we're fans of the liqueur (It's been made by Carthusian Monks since 1737). For those who are fans of herbal elixirs, a long drink for a Sunday afternoon. We open at 2PM on Sundays, #Stockbridge #Edinburgh pic.twitter.com/xNlEWgSoeH

— The Last Word (@LastWordSaloon) April 28, 2019

Nüüd on Prantsuse munkade jook pisut liiga populaarseks muutunud, sest šartröösi on raske leida, ja osaliselt mängib rolli koroonapandeemia.

2020. aastal alanud koroonapandeemia kasvatas nõudlust selle likööri järele, sest kui restoranid, ööklubid ja teised kohad olid suletud, hakkasid inimesed ise rohkem kodus kokteile valmistama.

Ülemaailmne šartröösi müük ulatus 2022. aastal üle 30 miljoni USA dollari (27,9 miljoni euro). 

Mungad ei kavatse vaatamata kasvavale nõudlusele tootmist suurendada. Nad otsustasid juba 2019. aastal piirata šartröösi tootmist 1,6 miljoni pudeliga aastas. Teada on, et kartuuslased ei tee plaane 3–5 aastaks, vaid 300–500 aastaks.

Selle aasta jaanuaris avaldatud kirjas ütlesid mungad, et nad ei tooda rohkem, kui on vaja senise tootmismahu säilitamiseks, seda osaliselt keskkonnakaitse põhjustel ja ka seetõttu, et nad tahavad keskenduda üksindusele ja palvetamisele.

Katoliku kartuuslaste mungaordu munk Foto: Ricardo Perna/Shutterstock

Fikseeritud tootmise ja suurenenud nõudluse kooslus on toonud kaasa šartröösi puuduse kogu maailmas.

Väidetavalt sisaldab šartröösi retsept, 1605. aastast pärit hoolikalt hoitud saladus, 130 ürti, taime ja lille. Aastase koguse šartröösi valmistamiseks kulub umbes 40 tonni segatud koostisosi. Rohkema joogi valmistamiseks oleks vaja rohkem toorainet, mis munkade sõnul kahjustaks keskkonda.

Raamatus «The Practical Hotel Steward» («Praktiline hotelli käsiraamat», 1900) öeldakse, et roheline šartröös sisaldab kaneeli, muskaati, sidrunmelissi, kuivatatud iisopiõisi, piparmünti, tüümianit, palsam-neitsikummelit, arnikaõisi, ürdisegu ja heinputke ning kollase šartröösi koostis on sarnane, kuid selles on ka kardemoni ja aaloed.

Mungad kasutasid likööri algul ravimina. Šartrööside täpsed retseptid on ärisaladus ja neid teavad vaid paar munka.

Chartreuse liqueur’s popularity has soared. But how do you market the elixir without offending the monks who make it?https://t.co/WB5O6rS0gA

— Cocktails Distilled (@cocktailsdistil) November 21, 2019

«Šartröösi saab teha ainult nii palju, et see kloostrielu tasakaalu ei rikuks,» ütles endine kartuusi munk Michael K. Holleran, kes juhtis likööri tootmist 1986–1990 ja on praegu USAs New Yorgis preester.

Ta märkis, et kartuuslased juhinduvad teistest põhimõtetest kui traditsioonilised ärimehed.

«Mungad ei taha Mercedesega sõita ja priiskavat elu elada,» ütles Holleran.

Mis puudutab aga joogi ajalugu, siis legendi järgi kinkis Prantsuse kuninga Henry IV (1553–1610) suurtükiväe marssal François Hannibal d'Estrées 1605. aastal Pariisi lähedal Vauvertis kartuusi munkadele alkeemilise käsikirja, mis sisaldas «pika elu eliksiiri» retsepti. Retsept jõudis lõpuks mungaordu peakorterisse Grande Chartreuse’i kloostris. 1737. aastal täiustas vend Gérome Maubec 130 koostisosaga salaretsepti.

Peagi sai see jook populaarseks ja 1764. aastal kohandasid mungad «eliksiiri» retsepti, et valmistada seda, mida praegu nimetatakse Elixir Végétal de la Grande Chartreuse'iks ehk Grande Chartreuse'i taimeeliksiiriks.

Prantsuse revolutsiooni ajal 1793. aastal saadeti mungad koos kõigi teiste usuliste ordudega Prantsusmaalt välja ja likööri tootmine lõpetati. Käsikirjast tehti koopia ja see jäeti kloostrisse. Originaali võtsid mungad endaga kaasa, kuid see munk, kelle käes retsept oli, võeti kinni ja pandi Bordeaux’s vanglasse. Teda ei otsitud läbi ja tal õnnestus retsept siiski anda salaja oma sõbrale Dom Basile Nantasele. Sõber oli veendunud, et Hispaaniasse läinud kartuuslased jäävadki sinna ega tule Prantsusmaale tagasi ja likööri tootmine lõpetatakse.

Ta müüs käsikirja Grenoble'i apteekrile monsieur Liotardile. Prantsuse keiser Napoleon I käskis 1810. aastal saata kõik «salajased» ravimite retseptid siseministeeriumile läbivaatamiseks. Šartröösi retsept saadeti, kuid see tagastati märkusega «Tagasi lükatud», kuna see ei olnud saladus, vaid hästi teada. Kui apteeker suri, tagastasid tema pärijad käsikirja munkadele, kes olid kloostris tagasi olnud alates 1816. aastast.

Mungad töötasid aastal 1840 originaalšartröösi põhjal välja kaks varianti: pehmema maitsega Chartreuse Verte’i (roheline šartröös) ja magusa maitsega Chartreuse Jaune’i (kollane šartröös).

Vieilles bouteilles de #Chartreuse Jaunes et Vertes de Tarragone et donc produites en Espagne (dans les années 1970) ! https://t.co/NtaGzuIsLH "La Fabiola"#liqueur #vintage #Tarragona #FousDeChartreuse pic.twitter.com/P2COs3Iboj

— de la chartreuse (@delachartreuse) January 30, 2019

Mungad saadeti pärast Prantsusmaal 1903. aastal kehtestatud väljatõstmisseadust taas kloostrist välja ja valitsus konfiskeeris nende kinnisvara, sealhulgas šartröösitehase. Kartuuslased viisid oma salaretsepti varjupaika Hispaanias Kataloonias Tarragonas ja hakkasid tootma oma likööre, millel oli sama etikett, kuid ka lisasilt kirjaga «Liqueur fabriquée à Tarragone par les Pères Chartreux» ehk «Tarragonas kartuusi isade toodetud liköör». Mungad läksid ka Itaaliasse, kuid seal nad šartröösi ei tootnud. 

Monks being led away from La Grande Chartreuse in 1903 after the expulsion by the government. They took refuge in Italy but were back by 1940. #StBruno their founder was nothing if not resilient...ditto for his sons. #6October #IntoGreatSilence pic.twitter.com/ammA4iJDCS

— Mark Coleridge (@ArchbishopMark) October 5, 2018

Samal ajal tootis Chartreuse'i kloostri varad omandanud Voironi ettevõte Compagnie Fermière de la Grande Chartreuse likööri ilma munkade retseptita, müües seda šartröösina. Sel ajal, kui Prantsuse korporatsioon tegutses Prantsusmaal seaduslikult, takistasid mungad edukalt nende silmis võltslikööri eksporti paljudesse teistesse riikidesse, kuna ordule jäi oma välismaiste kaubamärkide registreeringute omandiõigus, peamiselt seetõttu, et retsepti oli hoitud saladuses. Üks vaidlus toimus Ameerika Ühendriikides, kus mungad võitsid oma kaubamärki kaitstes.

Prantsuse ettevõtte müük oli väga kehv ja 1929. aastaks hakkas see pankrotistuma. Rühm Voironi kohalikke ärimehi ostis kõik aktsiad madala hinnaga ja saatis need Tarragonasse munkadele kingituseks. Pärast tehase tagasi saamist naasid kartuusi vennad Prantsuse valitsuse vaikival nõusolekul kloostrisse ja hakkasid taas šartröösi tootma. Kui mudalaviin 1935. aastal tehase hävitas, andis Prantsuse valitsus sõjaväeinseneridele ülesandeks see ümber paigutada ja üles ehitada Voironi lähedal asuvasse kohta, kus mungad olid varem müügipunkti loonud. Pärast teist maailmasõda tühistas Prantsuse valitsus väljasaatmisseaduse, muutes kartuuslased taas täieõiguslikeks Prantsusmaa kodanikeks.

Tarragona Chartreuse Green from the 1940s sold for £30 #whisky #auction https://t.co/ZWAbyl11cE pic.twitter.com/EylacwQ0mE

— Whisky.Auction (@DreamDrams) October 24, 2018

Kuni 1980. aastateni tootsid kartuuslased šartröösi ka Hispaanias Tarragonas. Mungad kolisid šartröösitehase 2017 Voironist, kus võis ikka mudalaviine ette tulla, ohutumasse Aiguenoire'i.

Tänapäeval toodetakse likööre kahe Grande Chartreuse'i kloostri munga valmistatud ürdisegu alusel. Nemad on ainsad, kes teavad salajast retsepti. Turunduse, villimise, pakendamise, tehase haldamise ja reklaami eest vastutab 1970. aastal loodud firma Chartreuse Diffusion. Samas tehases valmistatakse lisaks šartröösile veel teisi alkohoolseid jooke.

Šartröösi populaarsus on käsitöökokteilide tõttu aina kasvanud ja seda ka tänu munkade likööri erilisele maitsele ja retsepti ebatavalisele saatusele.

@DavidWondrich what do you think of my shaker tin? It’s a 1920’s french shaker made for the argentinean market with some cocktail recipes written on the glass. In this picture I made a San Martín cocktail (the recipe says 1/2 italian vermouth and 1/2 gin, but I added Chartreuse.) pic.twitter.com/Q07elpvk7J

— Rafael Nardi (@RafaelNardi3) February 3, 2019