ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: lolliks läinud veganite võitlus maitsva rinnapiimaga (5)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
Kust tuleb piim, mida «kuritarvitatakse»?
Kust tuleb piim, mida «kuritarvitatakse»? Foto: Shutterstock

Maailmas on igasuguseid huvitavaid kildkondi, leiab Juku-Kalle Raid. Mõned abielluvad autodega, aga mõned peavad sõda aasta ema ning piimaga. Viimane põnev sõda leidis aset just siinsamas Eestis ning selle panid toime lolliks läinud veganid.

Ilmselt on kõik kursis, et kord aastas valitakse aasta ema. Igati tore üritus, ehkki mõnikord võib nihu ka minna. Mäletatavasti osutus üks aasta emadest hoopis lastepiinajaks. Ometi ei saa siin žüriid süüdistada, sest inimeste kapid on sügavad ning sealt võib välja kukkuda ootamatuid luukeresid ja kurat teab mida.

Ent praegu hakkasid jalgadega lüpsikus kolistama hoopis veganid, kelle ettevõtmine on nii sõge, et ajab isegi lehmad naerma.

Elagu lehmaõigused!

Riigikogus peetav tsirkus ei ole üldse kõige vahvam tsirkus meie riigis, jõudumööda aitavad siin kaasa artistid üle meie suure kodumaa. Mis siis juhtus?

Kui aasta emaks kinnitati 13 last sünnitanud Orvi Aasumets, võeti see vastu erinevate tundmustega. Tõepoolest. Tänapäeva Euroopas kõlab 13 last kui uskumatu number, ehkki ajalugu tunneb oluliselt suurema skooriga kangelasemasid ning eks kunagi oli sellel kõigel ka puhtfüsioloogiline mõte: haigused, nälg ja sõjad riisusid suure osa järelkasvust, et elukene mingil moel edasi veereks, pidigi lapsi rohkem tegema.

Veel 19. sajandil võis täisikka jõudnud laste arv olla kogutoodangust paiguti isegi vaid 50 protsenti. Tänapäeval on 13 last aga vaieldamatu kangelastegu, vaevalt et keegi sellega vaidlema kipub.

Kirjeldatav nali seisnes selles, et veganid uurisid välja, nagu oleks Orvi Aasumets lüpsja ning – ise küll kangelasema – põhjustab lüpsmisega kannatusi teistele bioloogilistele emadele, kelleks on lehmad. Veganid ei viitsinud asja isegi kontrollida. Aasumets pole kunagi lüpsja olnud.

Friikide paraad

Asja idiootsus seisneb siiski muus, vaevalt et 13 last kasvatav Orvi viitsib patoloogilistele lollidele väga suurt tähelepanu pöörata. Pigem on asi ühiskonna üldises idioodistumises. Hakata süüdistama lüpsjat (antud hetkel isegi väljamõeldud lüpsjat) lehmade piinamises «omakasu eesmärgil», on nii napakas, et käekesed vajuvad rüppe.

Maailmas on väga moes oma kõikvõimalikke sättumusi rõhutada, Peeter Espak tegi neist KesKusis üsna õudse ja akadeemilise ülevaate.

Olgu.

Sättugu.

Aga oma sättumustega veel mõistuse säilitanud inimestele pähe istuda on lihtsalt jälk, ehkki järjest levinum praktika.

Keegi abiellub autoga, ennast «naisena» tundev meesmõrvar paigutatakse naistevanglasse ja kõik muu sihukene ei ole paraku üldse mitte ulme, vaid praegune kepsakas reaalsus.

Veganid on tulnud mõttele, et lehmapiima ei tohiks juua, sest selle mõtlesid lehmad välja vasikate tarbeks. Kogu piimatööstus aga muud ei teegi, kui ekspluateerib süütuid lehmi ning kokkuvõttes on jube praktika, kui aasta emaks nimetatakse inimene, kes aitab kaasa teiste emade – antud juhul lehmade – kannatustele.

Sättumuste ajastu

Piim väljub teatavasti udaratest, mis on lehma rinnad, nii saame me tõdeda, et veganid on alustanud vahvat sõda rinnapiimaga. Oleme sammu kaugusel hetkest, mil tuleb imetamine üldse kahtluse alla seada, eriti kui rinda imeb meessoost laps, sest sellega põlistab ta juba niigi liiga fallokraatlikku süsteemi ja aitab kaasa naise ahistamisele.

Lehmad ja naised iseenda eest ju seista ei saa, kõlab veganite tulevikusõnum, selleks peaksid sekkuma õilsad inimesed, kellel on kogu looduse ning maailma toimeprotsess selge.

Loo lõpuks tuletan veel korra meelde Peeter Espaki, kes kirjeldas omi sättumusi. Ta teatas, et iga kord, kui ta lennukisse läheb, tunneb ta end kuuekuise lapsena, mis annab talle õiguse pugeda viivitamatult sülle pardal asuvale kauneimale naisreisijale.

Hästi. Espak viskas küünilist nalja, lolliks läinud veganid aga käituvad tõsimeelselt.

Kuhu edasi, seltsimehed?

P.S. Meie omast kodusest kangelaslüpsjast Leida Peipsist on kirjutanud Sergei Dovlatov oma raamatus «Kompromiss». Eesti keeles täitsa olemas, Raamatukoist või osta.ee-st saadav, julgen südamlikult soovitada.

Ja nüüd lähen joon selle peale klaasikese piima, millest osa valan kohvilegi.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles