ELU25 Juku-Kalle Raid: nätsuvenitamine Riigikogus ehk kuidas endale ise kahvel kannikasse lüüa (2)

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
Kas kahvel lüüakse kannikasse?
Kas kahvel lüüakse kannikasse? Foto: arhiiv
  • Parlamentaarses praktikas on obstruktsioon vahend takistada seaduste vastuvõtmist.
  • Teise maailmasõja eelses Eestis tegelesid obstruktsiooniga pidevalt nii vapsid kui ka kommunistid.
  • Kui sellega üle pingutatakse, kaob mõttetu jura vastu avalikkuse huvi ja meedia tähelepanu.

Obstruktsioon elik parlamendi töö seiskamine on demokraatlikus riigis täiesti normaalne nähtus, kirjutab Juku-Kalle Raid, aga kui kummi lõputult venitada, lööb ta venitajale vastu näppe. Isendale kahvli tagumikku löömist on maailmas esinenud päris naljakates vormides.

Kuna parlament on juba üle nädala aja järjest obstruktsiooni tõttu töövõimetu, võiks selle taktika iseloomu ning ajalugu väheke lähemalt valgustada.

Nagu mustkunstnik kübarast küülikuid

Eestis kutsutakse obstruktsiooni elik venitamist ka "juntimiseks". Väga vähe leidub siin ilmas inimesi, kes omaenda isikliku nimega mingile protseduurile kutsungi on andnud. Meil täiesti olemas, räägin siinkohal Arvo Juntist, kodumaise "juntimise" vanaisast.

Juntil oli Riigikogu VII koosseisus (1992-1995) tähtis ülesanne – segada kõikvõimalikul moel Riigikogu tööd. Junti raputas varukast arvukalt protseduurilisi küsimusi, proteste, sõnavõtte, ettepanekuid eelnõu lugemine katkestada, eelnõu tagasi lükata, mitte lõpetada, esitada muudatusettepanekuid… ja võtta enne hääletust vaheaegu. Nagu mustkunstnik kübarast küülikuid.

Venitamine töötab vaid siis, kui sellega kaasneb pidev meediakajastus. Venitamisega tahetakse välja pressida mõni vahva kokkulepe.

Kõik need parlamentarismi juurde lahutamatult kuuluvad meetodid olid Juntil hästi selged, ainult nagu rääkis kadunud Mart Nutt, kippus ta nende kasutamisega üle soolama, olles selle tegevuse juures ise ilmselgelt õnnelik. Ühel istungil nimetas isamaalane Tiit Sinissaar töö pidevat segamist juntimiseks. Ja nii see sõna ajalukku sattuski.

Mida obstruktsiooniga üldse soovitakse?

Nagu öeldud, on obstruktsioon lahutamatu osa parlamendi tegevuses. Nii lahutamatu, et ilma obstruktsiooni võimaluseta demokraatlikust parlamentarismist rääkida ei saa. Eesti keeles võiks obstruktsioonin asemel kasutada sõna "takistamine".

Parlamentaarses praktikas on see üks vähemuse vahenditest takistada valitsusel oma seadusi või otsuseid vastu võtta ja selle kaudu teostada oma poliitikat. Takistamine peaks andma märku, et valitsus teeb valesid asju, ei täida lubadusi või ei saa lihtsalt oma tööga hakkama.

Venitamine töötab muidugi vaid siis, kui sellega kaasneb pidev meediakajastus. Venitamisega tahetakse välja pressida mõni vahva kokkulepe, mõne opositsioonile vastumeelsest otsusest loobumine või äärmuslikul juhul parlamentarismi ja demokraatia diskrediteerimine ja riigi toimimise halvamine.

Nutt rääkis kunagi, et siia ritta võib kuuluda ka eesmärk kutsuda esile riigipööre, diktatuur ja parlament laiali saata või isegi välisriigi agressioon.

Vaatame korraks näiteid

Ajaloost võiks meenutada, et just sedalaadi obstruktsiooni viljelesid sajand tagasi hüperinflatsiooni käes vaevleva Saksamaa Weimari vabariigi aegses parlamendis natsionaalsotsialistid, kes lõpuks ka võimule tulid. Mis Saksamaast edasi sai, on üldiselt teada.

Teise maailmasõja eelses Eestis tegelesid obstruktsiooniga pidevalt nii vapsid kui ka kommunistid. Mart Nutt kirjutas kunagi kuulehte KesKus: "Oluline on aga rõhutada, et obstruktsioon on rangelt seaduse raamidesse mahtuv tegevus. Vägivallaaktid ja rahutuste kaudu parlamendi töö takistamine või mõjutamine ei kuulu enam obstruktsiooni alla."

Kui hakatakse jaurama iga napaka detailiga, saab avalikkus varsti aru, et soovitakse halvata parlamendi tegevus, mitte kaitsta rahva huve.

Üks ajaloo jaburamaid venitamisi leidis aset Briti parlamendis iirlastest saadikute poolt nn Home Rule’i arutelul 19. sajandi lõpuaastatel. Home Rule oli Iiri rahvusliku partei eelnõu, mille läbi Iirimaale sooviti omavalitsust Ühendkuningriigi koosseisus. Briti parlament lükkas 1886 ja 1893 Home Rule’i eelnõu tagasi ja see põhjustas ulatusliku obstruktsiooni, millega halvati parlamendi töö täielikult. Selle käigus peeti mammutpikki kõnesid ninng loeti ette isegi aadressraamatuid – põhjendusega, et kuna räägitakse "kõigi kodanike eest", tuleks nende nimed ka puldist ette kanda.

Eestis on obstruktsiooni raames peetud pikima kõne 1926. aastal, mis kestis 11 tundi.

Kuidas ennast ise nurka mängida

Mart Nutt kirjutas kunagi kuulehte KesKus: "Oluline on aga rõhutada, et obstruktsioon on rangelt seaduse raamidesse mahtuv tegevus. Vägivallaaktid ja rahutuste kaudu parlamendi töö takistamine või mõjutamine ei kuulu enam obstruktsiooni alla."

Obstruktsiooni vältimiseks on erinevate riikide seadustes seatud erinevaid piiranguid: piiratud kõnede ja küsimuste pikkust ning sõnavõttude arvu, vaheaegade pikkust ja hulka, antud istungi juhatajale erivolitused obstruktsiooni piiramiseks jm, kuid mitmeid obstruktsiooni võimalusi ei saa demokraatliku valitsemiskorra juurde jäädes lihtsalt välistada.

Ja nii on ka praegu meil.

Liigselt kummi venitades võib opositsioon muidugi ka endale ise kühvliga augu kaevata. Kui sellega üle pingutatakse, kaob mõttetu jura vastu avalikkuse huvi ja meedia tähelepanu. Kui hakatakse jaurama iga napaka detailiga, saab avalikkus varsti aru, et soovitakse halvata parlamendi tegevus, mitte kaitsta rahva huve.

Ise mäletan, et kui 2012. aasta l parlamendis olin, siis sügisene pidurdamine eelarve vastuvõtmisel ilmselt iseendale vastu näppe andmiseni viiski. Keskerakond mängis end omaenda lollusega lihtsalt nurka.

Tagasi üles