MART RAUDSAAR Sibist, veest ja veinist

Mart Raudsaar
, Kolumnist
Copy
Kaktused
Kaktused Foto: MART RAUDSAAR

Riigikogus toimuv ning osa auditooriumi jaoks ka Eurovisioonil juhtunu on jätnud suurema tähelepanuta asjaolu, et Kuressaare kraanivesi ei kõlba ikka veel juua. Sarnaselt jäi omal ajal New Yorgi kaksiktornide ründamise varju Eesti metanoolitragöödia, ehkki seal surid kümned inimesed.

Ma ei taha sel moel vihjata, nagu oleks Kuressaare veevärk korraldamas obstruktsiooni Riigikogus või tõmbamas niite Liverpoolis – ehkki selliseid tähelepanu kõrvalejuhtimise operatsioone tuleb tänapäeval maailmas ette. Õnneks pole kedagi veel surnud ka. Viitan üksnes asjaolule, et meedia võime ühte või teist teemat fookuses hoida võib olla piiratud.

Töö Kuressaares käib muidugi äge. Veevärk uurib, kuskohast kolibakter (põhimõtteliselt sibi) süsteemi pääses, veevärki pestakse läbi, kuid minu arusaamist mööda pole kummaski kategoorias veel lõplike tulemusteni jõutud. See on päris huvitav. Kui ma peaksin korraldama Eesti vastu mõne hübriidoperatsiooni, mis tekitaks pikaks ajaks probleeme, siis just midagi niisugust ma teeksin. Eriti piirkonnas, kus inimesed usaldavad üksteist ning veel mõnda aega tagasi lahkudes ust ei lukustatud, vaid toetati sinna väljastpoolt luuavars.

Igatahes on Kuressaare elanikud saanud kogemuse, mis kulub õigupoolest ära kõigile Eesti elanikele. Kuidas hakkama saada siis, kui vett ei ole? Me oleme harjunud, et vesi on vaat et lõputu ressurss. Seda sajab taevast alla, seda on jõgedes, seda on kaevudes, seda tuleb kraanist nii palju kui kulub.

Eelmisel aastal tegin vee teemal Youtube’s ka ühe videoveste, kus kõnelesin Viimsit ähvardavast veenappusest (kogu aeg on uusi maju juurde ehitatud, kuid põhjavee ressurss hakkab ammenduma) ning sellest, kuidas Lõuna-Euroopas mõned piirkonnad hakkavad kõrbestuma.

Minu vaade veele on Andaluusia elu mõjul hoopis teistsugune. Olles Eestiski, ma ei jäta hambaid pestes kraanivett voolama. Lihtsalt süda hakkab piinama selle raiskamise pärast. Eks see ole võrreldav Leningradi blokaadi üleelanute suhtumisega toitu ja selle äraviskamisse. Ma olen neid inimesi omal ajal näinud Elvas, tuntud ülenõukogudemaalises suvituslinnas, mille eeslinnaks oli Tartu.

See kogemus on nüüd süvenenud. Kui ma jõudsin aprillikuu lõpus oma majja Osuna linna lähedal, tabas mind üllatusena asjaolu, et veereservuaar oli peaaegu tühi. Mis reservuaarist me räägime? Kuna maja kaev on juba teist aastat täiesti kuiv, siis tuleb kogu vesi suure 9000-liitrise paagiga sisse vedada. Veereservuaari mahub umbes kaks koormat ning ühe koorma hind on sada eurot.

Kirjutasin WhatsAppis veemehele abipalve. WhatsApp, mida me Eestis väga ei kasuta, on siin vaat et põhimine suhtlusvahend. Veemees vastas kiiresti, kuid vastus hämmastas mind. «Nüüd on vaja vee vedamiseks luba. Tundub, et suvel lähevad asjad keeruliseks.»

Tõepoolest, talvel on Lõuna-Hispaanias sadanud vähe vihma ja nii juba teist aastat järjest. Veehoidlad, kuhu talvel vett kogutakse – seega pole nende peamine eesmärk sugugi hüdroelektrienergia – on pooltühjad. Praegune kevad on olnud Hispaania teadaoleva ajaloo kõige kuumem. Córdoba lennuvälja lähedal registreerisid meteoroloogid 27. aprillil 38,7 kraadi sooja, mis on tavapäraselt suveharja temperatuur. See on ikka üsna kuum! Osa purskkaeve on linnades välja lülitatud.

Mis siis ikka, seadsin sammud loa saamiseks kohalikku linnavalitsusse. Sealt saadeti mind sellisesse kohta nagu Acciona, mis haldab munitsipaalveevärki. Need tegelased seletasid mulle sirge näoga, et nad ei saa mulle mingit vett ega luba anda, sest maja pole liitunud Osuna ühisveevärgiga. Kuidas vett

ikkagi saada? Hankige endale torustik, kõlas vastus. «Teie külas on mõnda aega veevärgi ehitamisest räägitud, aga kusagile pole jõutud.»

Hetkeks kangastus mulle tulevik, kus pesen ennast basseiniveega, nagu tegi minu majavalvur Patrick nädal aega detsembris, kui reservuaari majaga ühendav trass roostehambale lõplikult alla vandus ning vesi kuhugi oliivipuude vahele jooksis.

Kuid ärgem heitkem meelt! Siinkohal teile väikene õppetund. Kui bürokraat midagi ütleb, siis tuleb seda mõista alati kontekstis, sest bürokraat elab, hingab ja tegutseb konkreetses raamis ning maailma väljaspool seda pole tema jaoks tavaliselt olemas. Maailma, kus elavad inimesed ja puutuvad kokku oma igapäevaste väikeste probleemidega nagu näiteks dušivesi.

Analüüsisin seda juttu ning jõudsin järeldusele, et kui see asutus mulle luba anda ei saa, siis saab kindlasti mõni teine. Sest kui miski Hispaanias üleüldse toimub ahvikiirusel, siis see on veeavariide likvideerimine. Igaühel on õigus veele ning omavalitsustel on kohustus inimesi veega varustada või vähemalt lubada neil ennast ise veega varustada. Seda ütlevad mulle kõik kohalikud sõbrad.

Läksime uuesti linnavalitsusse. Ütlen ausalt, et mul ei ole veel täielikku ettekujutust ega arusaama kohaliku linnavalitsuse struktuurist, kuid peale viimaseid käike hakkab see tasapisi selginema. Kuna kuu lõpus lähenevad valimised, siis plaanisin ühe variandina isegi alcaldesa jutule minekut (siin on naissoost linnapea, millele viitab sõna lõpus «a»). Sotsialistist linnapea Dª Rosario Andújar Torrejón on täiesti meeldiv inimene, olen teda kohanud. Kuid enamasti on mõistlik liikuda samm-sammult ning ammendada enne tuumanupule vajutamist muud variandid ja nii algas uuesti ametnikega kohtumiste ringi.

Kõik, kellega kohtusin, olid eranditult väga meeldivad inimesed. Ainsa probleemina ei suutnud nad otsustada, kes linnavalitsusest peaks mulle selle veevedamise loa andma. Olukorda komplitseeris asjaolu, et veemehel on omaenda puurkaev, seega ei saa ta ka teoreetiliselt munitsipaalvett varastada. Olukorda vaagiti nii ja vaagiti naa ning lõpuks leiti, et esialgu mul ei olegi sellist luba vaja, kui mul on sissekirjutus – mis mul ka on. «Aga käige igaks juhuks Guardia Civilis,» kõlas soovitus.

Guardia Civil on üks Hispaania harusid, mis tekkis kodusõja ajal ning erinevalt Policia Localist või liikluspolitseist on need väga karmid mehed. Ühe legendi kohaselt peksavad nad väljakutsele tulles esmalt kõik kohalolijad läbi ning siis hakkavad selgitama, mis juhtus. Nali naljaks, inimesed tunnevad nende ees mõningase hirmuga segatud austust.

Kuna minu meelest tulebki nõnda politseisse suhtuda, siis võtsin julguse kokku ja läksin jaoskonda. Ärge mind nüüd palun valesti mõistke, aga seal istus väga ilus vormis mees. Päevitunud, nööbid säramas, habe hoolitsetud (aga mitte hipsterlikult ülehoolitsetud), füüsiliselt ka väga heas vormis lisaks heas vormis vormile. Ning intelligentne. Kui ma küsisin luba, siis ta hakkas naerma. «See on linnavalitsuse asi,» kostis ta hammaste särades. «Vedage vett palju tahate, kui te seda kusagilt ei varasta.»

Lahkusin jaoskonnast hea enesetundega ning võtsin kohe veemehega ühendust. Peagi oli traktor veepaagiga kohal ning ajasime lisaks pisut juttu. Algaval nädalal tulevad Osunas suured pidustused, härjavõitlus ja kogu muusika. Peale seda tulevad valimised. Seega – ilmselt on pidustused ülihästi korraldatud. Peale valimisi aga – tuleb kindlasti karmim regulatsioon ning lube hakatakse ikkagi ka siin hajaasustuses nõudma, arvas veemees.

Saan aru, vett lihtsalt ei ole piisavalt. Olen ammu loobunud muru kastmisest, mille asemel on kõrbenud kõnnumaa ja ühel hetkel tulevad plaadid. Lillede asemel istutan kaktuseid. Kuid

pesemisest ei ole ma veel loobunud ning eks siis tuleb hakata luba taotlema ja tõenäoliselt on linnavalitsuse sisekaemus selleks hetkeks ka lõppenud, mis päädib mulle munitsipaalkaevu kasutusloaga (see ei ole muidugi mingi vändaga kaev, vaid ilmselt saan juurdepääsu Ecijast tulevale veetorule – kust nood seda saavad, seda ma ei tea). Küllap siis on valmis viimistletud süsteem, kes ja kuidas peaks vastava loa maal elajatele andma.

Selle olukirjeldusega tahtsin pakkuda väikest sisevaadet veepuuduses vaevlevale Lõuna-Hispaaniale, kus hullem ootab suvel ilmselt alles ees. Kuid võtke seda ühtlasi kui mõistujuttu. Mis juhtuks Eestis samasuguses olukorras? Mis siis saaks, kui terves Tallinna regioonis suvel enam piisavalt vett ei ole?

Tundkem rõõmu sellest, et praegu on ja valmistugem, et ei juhtuks vastupidist. Millegipärast meenub mulle lõpetuseks tekst ühe sõbra kodust: Preserve water, drink wine ehk säästa vett, joo veini.

Märksõnad

Tagasi üles