/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/26/15281936t1h6d3a.jpg)
«See võib tunduda tobe, aga minu jaoks oli see väga suur traagika. Mu põhilisi mõtteid oli see, et peaasi et ma juukseid ei kaotaks,» tunnistas möödunud aastal rinnavähi diagnoosi saanud Janika Tänak.
Janika Tänak võitlusest rinnavähiga: poja sünnipäevasoov oli, et emme saaks juuksed pähe
«Helistasin perearstile ja ütlesin, et mingisugune imelik asi, äkki peaksin näitama tulema,» meenutas Ott Tänaku elukaaslane Janika Tänak saates «Hommik Anuga». Möödunud aastal avastati tal agressiivne rinnavähk. «Ma olen nii palju mõelnud, et ma olen tänulik, et meie perest juhtus see just minuga. Arvan, et ma ei suudaks üle elada, kui see oleks minu lähedase inimesega,» tunnistas Janika.
Janika sõnul otsustasid nad Otiga kohe, et ei varja seda laste eest. «Tahtsin, et lapsed ei saaks sellest mingisugust traumat, et nende elu läheks edasi. Paratamatult minu elu mingil määral seisis,» nentis ta.
Janika tunnistas, et tol suvel jäi lastega koos paraku väga palju tegemata. «Me paratamatult ei saanud neid asju teha suvel... Ei käinud Lottemaal, kuhu tahtsime väga minna.»
Teise staadiumi rinnavähi diagnoosi saanud Janika tunnistas, et tema suurim hirm oli juuste kaotamine. «See võib tunduda tobe, aga minu jaoks oli see väga suur traagika. Mu põhilisi mõtteid oli see, et peaasi et ma juukseid ei kaotaks,» ütles ta.
«Esimese asjana käiski peast läbi, kui nägin diagnoosi, et ma jäängi juustest ilma.» Nii paraku läkski. «Mulle on juuksed hästi tähtsad olnud,» nentis pikkade tumepruunide kiharatega Janika. Praegu kannab ta juuksepikendusi.
«Lastele oli kõige kurvem, et nad vaatavad ema, aga ta ei ole selline...» Pärast juuste kaotamist kandis Janika parukat. Koos kaheksa-aastase tütre Miaga käidi üheskoos ka parukaid vaatamas.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/13/15318348t1h0c14.png)
«Poeg küsis, kui paar nädalat oli ravi lõpuni, ütlesin, et kaks nädalat veel, siis saame minna, ja ta vaatas mind ja ütles, et kahe nädala pärast ei ole mul ju juukseid peas. Tema sünnipäevasoov oli see, et emme saaks juuksed pähe,» nentis Janika.
Kuigi diagnoos oli raske, tunnistas naine, et tal ei olnud kordagi tunnet, et ta ei tule sellest haigusest välja. «Ma ei tea, kas see on naiivsus või on see midagi harukordselt positiivset minu puhul, aga mul polnud kordagi tunnet, et ma sellest välja ei tuleks... Tundsin, et keegi hoiab mind kuskil. Ju mul oli vaja mingiks õpetuseks see teekond läbi käia.»