Zuzu Izmailova lahkunud äiast Henry Laksist: veel sama päeva hommikul kohtus ta oma poegadega

Keskkonnaaktivist ja poliitik Zuzu Izmailova. Foto: Sander Ilvest

«Mind ühendas Henryga lisaks tema pojale ka austus ja imetlus looduse vastu,» kirjutas keskkonnaaktivist Zuzu Izmailova laupäeva õhtul südamlikus postituses, mille ta pühendas lahkunud muusikule Henry Laksile. 

Muusik Henry Laks suri kolmapäeval, 10. mail oma Pääsküla kodus. Loetud päevad hiljem meenutab muusikut Zuzu Izmailova, kelle jaoks oli Laks nii äiaks kui ka oma laste vanaisaks. 

«Mu mehe isa ja laste vanaisa Henry Laksi lahkumine oli ootamatu. Veel sama päeva hommikul kohtus Henry kohvikus oma poegadega, et tähistada Joonase sünnipäeva. Kingiks tõi ta Joonasele ilusa tumesinise triiksärgi ja surus tugevalt kätt. See jäi nende viimaseks kohtumiseks,» sõnas Izmailova.

«Henry oli multitalent sõna otseses mõttes. Ta maalis, kirjutas luulet ja muusikat, mängis pilli ja oli noorena hea sportlane. Ning muidugi ta laulis, nagu mitte keegi teine.» 

Izmailova sõnul vedas tema perel ja teistel muusiku lähedastel rohkem kui teistel, sest Laksi laulmist kuulsid nad rohkem. «Meil ja Henry teistel sugulastel ja lähedastel vedas. Meile oli võimalusi tema laulude kuulamiseks ilmselt rohkem kui teistel. Ta andis meile privaatkontserte perepidudel erinevatel perepidudel ja sündmustel, ka mu enda sünnipäevadel, aga kõige rohkem tema isa juures Ruilas, kus me tihti käisime. Kord laulis ta isegi meie maakodus talgulistele. Pereliikmetel oli au kuulda ta uusi lugusid esimestena.»

Muusik Henry Laks. Foto: Tairo Lutter

Teda ühendas äiaga ka loodus. «Mind ühendas Henryga lisaks tema pojale ka austus ja imetlus looduse vastu. Kord metsade ja lendorava kaitseks kampaania tegemise ajal, kui abikaasa just isa juurde minemas oli, palusin küsida, et kas Henry saaks väljasuremisohus lendoravast laulu kirjutada. Joonas andis isale palve edasi.»

«Mina ei teadnud, kas ta kirjutab või mitte, aga veidi aja pärast lugu tal valmis saigi. Sõitsime seda Pääskülla kuulama. Olin vaimustuses ja mu tütre jaoks sai Lendorava laul suureks lemmikuks, mida ta vanaisal alati laulda palus. Laulu salvestusse õnnestus kaasata ka Marten Kuningas ning lõpuks filmisime laulule ka video. See oli hea aeg.»

Lõpetuseks lisas Izmailova kurvalt: «Henryst oma tema poegades ja lastelastes paljutki. Musikaalsust, loovust ning muidugi ka välist sarnasust. Uskumatu, et teda enam pole.»