MART RAUDSAAR ⟩ Kui riigikogu töö kaob öösse

Riigikogu pidas eelmisel nädalal Reformierakonna obstruktsiooni tõttu ööistungi. Foto: Sander Ilvest

Riigikogus toimuvad põnevad sündmused. Loomult rahulikest eestlastest oleks nagu saanud telenovela staarid. Meile lubatakse seninägematut obstruktsiooni.

Võtan vaatamata kirglikele episoodidele hooaja lühidalt kokku nii, nagu ma sellest aru saan. Valitsus teadis, et opositsioon ei toeta parlamendis tema eelnõusid, maksumuudatusi, lastetoetuse kärpeid ega muudki ning et tuleb tugev vastuseis. Protsessi libedamaks muutmiseks liideti kõik muudatused kokku üheks paketiks, nn kobareelnõuks, mida on võimalik siduda valitsuse usaldushääletusega ning see vastu võtta ühe hääletusega ilma päevi või nädalaid kestvate küsimuste voorudeta.

Opositsioon teadis, mida valitsus plaanib, ning otsustas obstruktsiooniga alustada kohe, laskmata parlamendis päevakorda vastugi võtta. Sest kui päevakord on juba vastu võetud, jookseb kõik juba kiiresti mööda valitsuse seatud rööpaid.

Sellist laadi opositsiooni vastutööd parlamendi töö varases faasis pole me Eestis tõesti varem näinud. Kuid poliitiline kultuur areneb, nagu arenesid vastastikuses mõjus lahinglaevade kahurid ja soomus. Ühel hetkel polnud me näinud ka kobareelnõusid ning nende sidumist usaldushääletusega, mis osutus väga tõhusaks obstruktsioonivastaseks kaitseks. Seega oleme liikunud lihtsalt järgmisesse faasi ning opositsioon annab tuld seal, kus on pehme koht. Lahinglaevade soomus ei jõua kunagi kahurite tulejõule järele, see on paratamatu fakt.

Riigikogu teeb ennast lolliks, on öelnud mõned inimesed viimaste päevade kirglike parlamendisündmuste valguses. Vaadake, millist juttu seal räägitakse, vaadake, kui arulagedalt seal käitutakse! Vaadake, kui nõme on üks või teine saadik!

Vastupidi. Minu meelest teeb riigikogu olemuslikult oma tööd ning kui selle käigus keegi ütleb midagi rumalat, siis see on omaette jutt. Tegemist on opositsiooni streigiga. Lennureisijatele streik ei meeldi, me ei liigu kiiresti edasi, nagu turismifirma lubas, vaid istume lennujaamas oma kompsude otsas. Kuid ametiühingud tahavad midagi ning kui teist võimalust pole ja kui juba streigi kasuks on otsustatud, siis pole mõtet oodata, et streikijad räägivad Vana-Rooma kunstiajaloost või teevad streiki kultuurselt kuidagi nurga taga, et inimesed ikka Egiptusesse püramiidide juurde lennata saaks. Streigi mõte ongi ebameeldivused, tähelepanu; streik ongi olemuslikult nüri ja loll asi kõigi osapoolte jaoks, aga seepärast ta streik ongi.

Eestlased on isegi uhked selle üle, et me kunagi ei streigi, sest riik, see oleme olnud meie. Kelle vastu me siis streigiksime? Aga võib-olla ei ole riik enam meie, vaid tasapisi on kasvanud heaoluriik selle liikmetele, mis erineb Bismarcki hoolekanderiigist, mis hoolitses orbude, vigaste ja teiste puudustkannatavate inimeste eest. Meil räägitakse valimistel palju hoolekanderiigist, kuid praktikas näib see sumbuvat heaoluriigiks, kus on hea olla, kui teenid avalikku sektorit. Mida paremini, seda paremini. Jätame meelde, hoolekanderiik ja heaoluriik ei ole üks ja seesama. Kuid meil peavad olema demokraatlikud mehhanismid kontrollimaks nii hoolekanderiiki kui heaoluriiki, sest mõlemat peab üleval maksumaksja.

Erinevalt lennufirma pilootidest või stjuardessidest ei taha riigikogu opositsioon midagi endale (kui nüüd järele mõelda, siis veidi feimi ehk küll). Nad esindavad oma valijaid. Kui valitsuskoalitsioon ütleb, et nad on saanud valimistel enamuse ning võivad nüüd oma poliitikat ellu viia, siis väiksemas mahus kehtib see samuti opositsiooni kohta. Parlamentaarses demokraatias ei ole nii, et võitja võtab kõik ja kaotaja teadku oma kohta, kus nurgas istuda nagu muumia. Vajalik on parlamentaarne kompromiss, kus valitsus saabki enamuse oma tahtmisest, aga mitte kõike. Läbirääkimised, mida ja kui palju, ongi ebameeldivad ja aegavõtvad. Selline on parlamentaarne demokraatia kogu maailmas, praegu ja minevikus.

Vaatame nüüd, nagu öeldakse, suurt pilti. Selleks tuleb minna ajaloos veidi tagasi, kuid mitte ülearu palju. Teid võib hämmastada, kui noor on tegelikult parlamentarism. Jah, meil on mõned erandid. Islandi Althing asutati väidetavalt 930. aasta paiku saart ühendava rahvakoosoleku käigus. Karmis kliimas elavad karmid viikingid pididki koosolekuid pidama, kuid tänapäevase parlamentarismiga oli sellel vähe pistmist, uskuge mind, nagu polnud sellega pistmist ka antiiksel demokraatial, kus orjad ja naised ei hääletanud.

Tänapäevase parlamentarismi juured on peidus Inglismaal ja Prantsusmaal ning mis siin salata, mõlema riigi kunnid – nii Charles I kui Louis XVI – lõpetasid vastuolude tõttu parlamendiga kehvasti. Ja mõlemal maal algas kõik maksude tõstmisest. Inglismaa saaga algas juba enne õnnetu Charles I aega, kelle hukkamisest kirjutab Alexandre Dumas põnevalt oma musketäride sarja minu meelest parimas raamatus «Kakskümmend aastat hiljem».

Vastuolud parlamendiga tekkisid juba Charles I eellasel, kelleks oli James I. Ta leidis, et on jumalikku päritolu ning ei pea midagi kooskõlastama parlamendiga, mis oli aga juba 13. sajandist vaikselt juuri ajanud (Islandi järel maailmas vanuselt teisena). Esialgu oli parlament olnud üksnes kuningat nõustav aadlike ja vaimulike kogu, kuid tema üha suurenev mõjuvõim riigiasjades häiris James I väga. Kui parlament keeldus 1614. aastal makse tõstmast, saatis kuningas ta lihtsalt laiali ning valitses järgnevad seitse aastat kordagi parlamenti kokku kutsumata.

Mida tähendab, et parlament ei nõustu kõigi kuninga soovitud uute maksudega? Vajalik on kuuletuda ning maksta kinni kuninglik tulevärgimuusika. Võib arvata, mida aadlikud sellest kõigest arvasid, kuid kusagilt tuli raha saada ning vaesed talupojad orjasid veelgi rohkem.

Süües kasvas isu nii Inglismaal kui Prantsusmaal. Arrogantne Charles I läks parlamendiga lõplikult tülli. Saadikutest mööda minnes kehtestas ta mitmeid kaudseid makse, sealhulgas kuulutas uriini ja sõnniku riigi omandiks. Ühegi valitsuse ajal pole sellest substantsist puudust olnud, kuna selle tekkimist on väga raske vältida. Kui parlament nõudis parlamendi kinnitamata maksude kogumise lõpetamist, siis saatis kuningas parlamendi 1629. aastal uuesti laiali ning valitses üksteist aastat ilma parlamendita.

Mis juhtus Suure Prantsuse revolutsiooni käigus, on lugejal võib-olla koolitunnist paremini meeles. Igatahes algas kõik jälle maksudest. Mais 1789 kogunes parlament ehk generaalstaadid, kellele kuningas andis kiiresti mõista, et muutused pole teretulnud ning oluline oleks uute maksude kinnitamine. Generaalstaatide kolmas seisus ehk lihtrahva esindajad kuulutasid end seepeale Rahvuskoguks, millest algas kuningavõimu allakäik. Loomulikult juhtus järgnenud revolutsioonilises keerises väga palju taunimisväärset, kuid fakt jääb faktiks. Võimude lahususe printsiibi selget sõnastust nähakse just neis sündmustes, mis inspireerisid väga ka USA asutavaid isasid, kes kirjutasid noorele riigile tolle aja edumeelseima põhiseaduse.

Ning kõik sündmused algasid sellest, kui valitsus proovis ainuisikuliselt makse kehtestada, mis parlamendi nõusolekuta polnud ühiskonna meelest seaduspärane ega õigustatud. Ja kui juba valitsuse tegevuse mõne aspekti õiguspärasus (legitiimsus) satub kahtluse alla, satub varem või hiljem kahtluse alla valitsuse õiguspärasus tervikuna. Mõeldes suurtele inglise poliitfilosoofidele Hobbesile ja Locke'ile, on türanni kukutamine õigustatud, kuid igal juhul tuleb vältida kõigi sõda kõikide vastu. Riik võtab inimeste absoluutsest õigusest osa ära, kuid teeb seda parlamendi kaudu, kus istuvad inimeste valitud esindajad, kes kontrollivad protsessi õiguspärasust ja tasakaalustatust.

Ja jätkem meelde, parlament on läbilõige ühiskonnast. Sinna pole võimalik valida üksnes tarku riigiisasid ja filosoofe, parafraseerides Platonit. See viiks otseteed diktatuurini, sest kes otsustab, kes on tark ja kes ei ole? (Kuigi objektiivselt on elus alati nii targemaid kui lollimaid.) Eesti ajaloos, muide, on üks sarnane näide olemas, kui Päts lõi parlamendile teise koja, mis eeldatavasti pidi kehastama suuremat teadlikkust ja tarkust – kuid kriisiolukorras polnud sellest mitte mingisugust kasu.

Õnneks ei ela me türannias, kuid valitsusel pole mõtet eeldada, et opositsioon või ühiskond tervikuna peaks õigeks parlamendi muutmist kummitempliks, mis kinnitab otsused pikema aruteluta. Maailma ajalugu näitab, et sellest ei sünniks mitte midagi head.

Niisiis, valitsusele, mis valituse, ja opositsioonile, mis opositsiooni. Parlamendi spiiker Lauri Hussar on väga õigesti maininud läbirääkimiste vajalikkust. Martin Helme on väga õigesti öelnud, et opositsioon ei saa kõike, mida ta tahab. Keegi koalitsiooni esindaja on intervjuus öelnud, et võidakse valmis olla kobareelnõu tükeldamiseks ja uute maksude eraldi arutamiseks. Need on kõik head märgid sellest, et parlamentarism toimib.

Alternatiiv oleks parlamendi laialisaatmine ja valitsemine valitsuse dekreetidega. Või siis uued valimised, mis selgitaks hästi, kes ja mille jaoks on mandaadi ikkagi saanud. Mitmetes lääneriikides juhtub seda sageli.