:format(webp)/nginx/o/2022/01/10/14301859t1h3960.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/10/15311582t1h0fcb.png)
Ametlik Eurovisiooni küla võõrustab igal aastal sadu tuhandeid fänne, kuid sinna sisenemine pole sugugi valutu. Kuigi sissepääs on enamasti tasuta, tuleb läbida range turvakontroll, kust ei pruugigi läbi pääseda.
ELU24 EUROVISIOONIL ⟩ REPORTAAŽ: Kuidas mind ühe täiesti tavalise vidina tõttu eurokülla sisse ei lastud
Eurovision Village ehk euroküla ehk eurofännide ametlik kogunemispaik asub tänavu Liverpooli südames Mersey jõe kaldal, umbes pooleteise kilomeetri kaugusel Liverpool Arenast, kus toimuvad nii poolfinaalid kui ka suur finaalsõu laupäeva õhtul.
Meie majutuskohast asuvad mõlemad vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, mistõttu lippamegi edasi-tagasi jalgsi, ilma et peaks ühistranspordiga suuri vahemaid läbima.
Euroküla ja kontserdipaiga vahele jääb Royal Albert Dock ehk jõeäärne kai, kus on end lisaks restoranidele sisse seadnud arvukalt muid toidukärusid. Jalutajatele pakutakse nii jäätist ja kohvijooke kui ka burgereid, hot dog'e ja lahjemat alkoholi.
/nginx/o/2023/05/10/15310930t1h4fe9.jpg)
Kai ääres saab käia ka ehtsas Soome saunas, mille Soome artisti Käärijä sõbrad siia kohale tõid.
Pilte klõpsides märkan muuhulgas, et jõele on jõudnud mõõn. Kui päeval loksus vastu kaid vesi, siis nüüd on see jõudsalt taganenud ning jätnud endast maha liiva- ja mudasegu.
/nginx/o/2023/05/10/15310926t1h5146.jpg)
Teisipäeval toimunud esimese poolfinaali eel suundungi taas eurokülla, kus on kõigil võimalik tasuta koos teiste eurofännidega suurtelt ekraanidelt kontserti jälgida ning kaasa elada.
Selleks, et eurokülasse sisse pääseda, tuleb esmalt seista järjekorras. Kui möödunud aastal Torinos toimunud Eurovisioonil oli euroküla väravate taga nii palju rahvast, et osa neist ei pääsenudki sisse, siis Liverpoolis on rahvamassid palju tagasihoidlikumad. Enne mind seisab järjekorras kümmekond inimest ning sissepääsuni jõudmise peale kuluvad vaid mõned minutid.
/nginx/o/2023/05/10/15310925t1he148.jpg)
Ent seejärel tuleb läbida lennujaamaga sarnane turvakontroll, kus telefon tuleb asetada kasti, kott vaadatakse tähelepanelikult läbi ning ka sind ennast katsub turvamees kas käte või detektoriga üle.
/nginx/o/2023/05/10/15310929t1h61a9.jpg)
Kui teisipäeva päeval lasti meid kolleegi Eurovisiooni pressikaardiga tehnikaga koos sisse, siis õhtul pole sellest juttugi. Minu väike tripod, mida kasutan piltide tegemisel, saadetakse tagasi. «Ei, see pole lubatud! Peate minema koju ja selle ära viima, siis võite tagasi tulla,» ütleb turvamees resoluutselt. Ei päästa mind ka see, kui ütlen, et olen ajakirjanik. Sisse ma ei pääse ja pean taas vantsima umbes pool tundi, et keelatud vidin ära viia ja seejärel uuesti proovida.
Ka Eesti lipu, mis mul kaasas oli, jätan koju, et käed vabad oleksid. Muide, kõik lipud kontrollitakse turvaväravas üle, sest Eurovisioonil mitteosaleva riigi lipuga eurokülla sisse ei lasta. Minu lipp vaadati samuti tähelepanelikult näpuga järge ajades üle, et see ikka nõuetele vastaks.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/10/15311027t1h4b59.jpg)
Väravas on ka suured prügikastid, kuhu on visatud näiteks toidupakendeid, pudeleid ja muud kila-kola, mille turvamehed inimeste kottidest välja on praakinud. Keelatud asjade loetelu on pikk ning muu hulgas ei tohi eurokülla sisenemisel ükski kott olla suurem kui A4-lehekülg.
Teisel katsel mul eurokülla sisenemine õnnestub ning turvamees soovib mulle kena õhtut. Esimese poolfinaali õhtu on tõepoolest kena: ilm on imeilus ja vaated lummavad. Päikese loojudes muutub õhk siiski külmaks, ent tunne on sama kui igal teisel kevadõhtul Eestis. Rahva ovatsioonid jäävad paraku tagasihoidlikuks ning näha on vaid üksikuid end üles löönud fännisärkides inimesi.
/nginx/o/2023/05/10/15310922t1h6dd8.jpg)
Neljapäeval eurokülla sisenedes olen targem ja jätan keelatud vidinad juba eos maha. Loodetavasti muutub ka rahvas nädalalõpu saabudes lõbusamaks ning pidu fännikülas tõmmatakse suure hooga käima.
Vaata rohkem pilte galeriist: