ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Nursipalu kasakad kirjutavad kirja NATO sultanile

• NATO «okupatsiooni» vastased Nursipalus on valmis kirjutanud kirja NATO peasekretärile.
• Kulla kasakad! Seda harjutusala on vaja kõigile, sealhulgas end põlisrahvaks kuulutanud võrokestele.
• Pingutagu rahuarmastav kasakas endal kasvõi pihik lõhki, aga peas laulev linnuke rahu ei too.

Nursipalu MTÜ liikmed kirjutasid kirja NATO peasekretärile Jens Stoltenbergile. Nende mure on teada: hoidke oma harjutusväljakud Võromaast eemale. No et pange «kuhugi mujale», kui väga vaja on. Juku-Kalle Raid usub, et hetkel on tegemist avaldusega, mis saeb oksa, millel istub Võromaa ise täies koosseisus koos kogu ülejäänud Eestiga, ning kirjatükk meenutab Ilja Repini kuulsat maali «Zaparožije kasakad kirjutavad kirja Türgi sultanile».

NATO «okupatsiooni» vastased Nursipalus on valmis kirjutanud kirja NATO peasekretärile Jens Stoltenbergile, mille mõte on ühene: ei mingit baasi, kuna see ei meeldi kohalikele üldse. Minge mujale. Muidugi tahame me elada vabas riigis, aga meie nina alla ärge õppima tulge. Linnukesed, inimesed ja võililled tahavad elada rahus ja mitte sekkuda igasugustesse konfliktidesse, mida nad ise algatanud pole. Näiteks nagu Venemaa rünnak naaberriikide vastu.

Mis tõestab meile, et mälu on lühike ja kitsas ning ei ulatu oma isiklikust hoovist eriti kaugemale.

Kiri sultanile

Kohe kangastub silme ette Ilja Repini maal kasakatest, kes Türgi sultanile kirja kirjutavad. Meie Nursipalu kasakad kirjutavad nüüd NATO sultanile.

Selgitagem paralleeli. 1670ndatel aastatel vormistasid Zaporožje kasakad Türgi sultanile Mehmed IV kirja, kui too nõudis nende tingimusteta alla andmist ja territooriumide loovutamist.

Minge mujale. Muidugi tahame me elada vabas riigis, aga meie nina alla ärge õppima tulge.

Kiri oli ilkuv ning irooniline, mõistetaval põhjusel: sultan teatas kasakatele, et nõuab oma ülemvõimu tunnustamist. Kasakate uhkus lõi peeruna kahel otsal lõkendama, sultanile saadetud tekstis tuletati meelde, et tol pole territooriumile mingeid väljavaateid ega õigusi; kasakad selgitasid, et sultan on napakas.

Selle kirja ainetel lõi oma kuulsa maali Ilja Repin – 1881. aastal. Laua taha on kogunenud kamp kasakaid, nad naeravad türklaste tühisuse üle ja koostavad teadet.

Meie kasakad suhtuvad NATOsse ilmselt samasuguse pilguga, kui Zaparožije kasakad sultanisse: käed eemale meie eesõuest! Unustades, et NATO ei ole see organisatsioon, mis Eestit rünnata kavatseks.

Meie kodused kasakad

Kohalikud lumehelbekesed annavad märku, justkui okupeeriks NATO – muidugi «Toompea tõbraste» nõusolekul – põlisrahva territooriumi, elustiili, maad, rahu, vaikust ja isiksusi. Umbes, et Eestil on oma asi ajada, aga meil Nursipalus hoopis üks teine asi.

Kahjuks leidub lisaks arukatele võrokestele – näiteks Kauksi Ülle, kes ei aja udu, nagu tahaks võrokene põlisrahvana «iseseisvuda» – terve ämbritäis uhhuusid, kes pajatavad seestunud lugu kurjast Eesti vabariigist, ilma et neil oleks endal Võromaaga mingitki pistmist. Kes muuseas käivad kõikidel miitingutel, kus saab vähegi midagi seletada teemal, et Eesti neid vaenab. Ja kelle arvates ei tohi unustada peareptiili Kaja Kallast, kelle suust tuleb kurja auru, mis Eestimaa katab. Sama seltskond koguneb plakatitega täiesti savi mis koosolekule.

Meie «vabadusvõitlejad», kellest mitmedki on imbunud avalikkuse ette loosungitega «Baasidevaba Eesti» jne, käsitlevad NATOt kui Eesti põlisvaenlast. Ja see on üsna huvitav suhtumine. Vene poliitikutele raudselt meeldib.

Ergastunud on põhiliselt need kodanikud, kel pole Nursipalu lähistel ühtegi talu, see-eest on nad aga seal korduvalt agiteerimas käinud ja inimesi barrikaadidele kutsunud.

«Aga miks just siia?»

Ergastunud on põhiliselt need kodanikud, kel pole Nursipalu lähistel ühtegi talu, see-eest on nad aga seal korduvalt agiteerimas käinud ja inimesi barrikaadidele kutsunud. Huvitav, et kui naabruses käib parasjagu sõda, ronivad puude otsast maha kõikvõimalikud «rahupooldajad», kes ei mõista hukka agressorit ega õigeks oma maa kaitsjat, vaid selgitavad filosoofiliselt: sõjas olla süüdi «kõik pooled».

Nursipalu harjutusala laiendamine on vaieldamatult traagiline sündmus – nendele, kes laiendamisele jalgu jäävad. Ometigi mõistab suur osa neistki, et tänu «lahkele» vene naabrile ollakse kogu Euroopas, aga kindlasti Ida-Euroopas sundseisus. NATO õppeala on vaja meie kõigi huvides.

Terve rida inimesi, kel on Eestiga pidevalt oma isiklik kana kitkuda, on küsinud ühtäkki just Nursipalu kohta: «Aga miks just siia?» Ja küsiks ükskõik mis asja kohta, ükskõik kus see Eestis ka ei asuks.

Kui on vaja raudteed, siis miks siia? Kui on vaja tuuleparki, siis miks siia? Kui on vaja elektrijaama, siis miks siia? Kas te mujale ei taha minna?

«Piirkonnale ei sobi»

Stoltenbergile saadetud kirjatükis on märgitud: «Ei, selline lähenemine ei sobi sellele piirkonnale. Seda ei tohi teha. Me ei räägi lihtsalt mingist väheasustatud alast, nagu taoliste rajatiste puhul muudest riikidest näeme. /---/. Ühes on tegemist Eesti väheste järele jäänud suurte ilusate metsadega, kus veel kuni 1978. aastani varjasid end okupatsioonijõudude eest metsavennad.»

Siin ilmselt on peetud silmas viimast metsavenda August Sabbet, kes tõepoolest 1978. aastal kinni võeti; selle aja üldisest «metsavendlusest» rääkida on muidugi täielik lamemaalisus.

«Ei, Võro kultuuriruumi südames ei tohi võtta inimestelt vaikust, loodust ja võimalust oma kultuuri elada/praktiseerida,» jätkub kiri. Tõepoolest. Jah, tingimusteta vaikus ning rahu on lahe. «Ega meid ju ei rünnata!» NATO õppealal aga paugutatakse nii, et püksi tuleb! Venemaa on kaugel, las nemad seal sõdivad, meie tahame vaikselt kasteheinas heljuda.

Nursipalu kasakas, Meie Nursipalu MTÜ nimel kirja kirjutanud Maarika Niidumaa (MTÜ juhatuse liige) tahab muuhulgas NATO sultanilt teada, kuivõrd oluliseks peab NATO Lõuna-Eesti mägisel ja metsasel maastikul kohalike elanike rolli.

Ja jätkab: «Oleksime erakordselt tänulikud, kui oleks võimalik saada vastus selle nädala jooksul. Samuti on oluline öelda, et meie eesmärk ei olnud kuhjata sellesse kirja infot senise protsessi, täpsemate häiringute ja muude spetsiifiliste murekohtade kohta. Saadame need aga meeleldi, kui annate sellest kasvõi poole sõnaga märku.»

Permanentne võitlus

Täiesti hämmastav, kuidas selle jamaga on liitunud mitmed muidu üsna laia silmaringiga inimesed. Mõnegi jaoks käib üldse kogu aeg permanentne võitlus – loomulikult Eesti riigiga. Enamus «võitlejatest» töötavad ise Soomes või nimetavad meie riiki aktsiaseltsiks, kellega «neil lepingut pole».

Argument, et las harjutavad Leedus või Lätis, ei päde. Kui me ise ei panusta, ei taha meid mitte keegi kaitsta.

Ajakirjanik Inga Raitar väidab sotsiaalmeedias, et teised riigid küll nii ei tee, et NATO-le harjutusala «annavad». Mis on muidugi lihtsalt lollus või teadmatus: Venemaa viimase aja käitumisele on harjutusalade laiendamisega reageerinud kõik meie naaberriigid Soomest Poolani. Raitar tahab veel teada, et kas Nursipalu on ikka parim koht, vihjates – nagu siin kirjatükis ennegi öeldud –, et äkki oleks sobilik asetada see ebamugav rajatis «kuhugi mujale». Raitar harrastab absoluutselt kõike võrrelda 1987. aastaga, mil fosforiidi vastu sõditi. Mõni aasta tagasi oli tema jaoks «fosforiidi» rollis raudtee, nüüd NATO.

Kulla kasakad! Seda harjutusala on vaja kõigile, sealhulgas end põlisrahvaks kuulutanud võrokestele. Eestlastele ka, kes on samuti põlisrahvas – mulkidele, hiidlastele, saarlastele, pärnakatele, tartlastele, setodele jne.

Tõsi, kommunikatsioon on olnud pehmelt öeldes nõder, kõik, kes mingilgi moel oma elust loobuma peavad, tuleb üle kompenseerida. Ja seda PEAB nõudma.

Aga reaalsus on selline, et sõda käib. Ja on siseukse taga. Pingutagu rahuarmastav kasakas endal kasvõi pihik lõhki, aga peas laulev linnuke rahu ei too. Peale selle: argument, et las harjutavad Leedus või Lätis, ei päde. See on argpükslik ning alatu. Kui me ise ei panusta, ei taha meid mitte keegi kaitsta.