MART RAUDSAAR ⟩ Kuidas prügist raha teha?

Mart Raudsaar Foto: Tairo Lutter

Niisiis, Eestil on vaja veel ühte maksu: prügipõletamise maksu. Sellise tähelepanekuga on välja tulnud meie uus kliimaminister Kristen Michal.

Ärge nüüd kohe erutuge! Minu arusaamist mööda ei käi jutt vähemalt esialgu nende inimeste maksustamisest, kes ahjus prügi põletavad või aias sama teevad. Kuigi võib-olla peaks. Kuid karma saab neist mõned niigi kätte. Ahjus prügi, eriti plastmassi põletamine lõppeb ühel hetkel küttekoldele kehvasti, sest madalal temperatuuril ei toimu täielikku põlemist ning tõenäoliselt tahmavad lõõrid kiiresti või isegi kattuvad kileja moodustisega. Rumalad on ka need, kes põletavad plastikut aias. Taas põleb rämps ebatäielikult ning jäägid jäävad mulda ja sellel kohal pole enam loota midagi tervislikku kasvatada.

Ühine nimetaja nendel prügipõletamistel on magusavõitu aromaatne lõhn, mis hõljub vaibana põletuskoha ümbruses – ning mida on mürgine hingata.

Aga erutugem nüüd! Minu arusaamist mööda käib jutt suurtest prügipõletusjaamadest, eeskätt siis Iru prügipõletusjaamast, kus põlemine toimub kõrgel temperatuuril ning heitgaase puhastatakse enne atmosfääri laskmist. Puhastamine on kallis tegevus, umbes pool jaama tegutsemiskulust.

Juba siis, kui Iru prügipõletusjaam käiku võeti, räägiti murelikult, et meil tekib tulevikus raskusi Euroopa Liidu seatud prügi taaskäitlemise eesmärkide täitmisega. Selle asemel, et prügi sorteerida ja sellest teha midagi uuesti, me lihtsalt põletame selle ära. Ehkki see on auku ajamisest samm edasi.

Nüüd on möödunud kümme aastat ja meid ähvardab Euroopa Liidu trahv. Aastaks 2025 peaksime olema suutelised taaskasutama 55 protsenti jäätmetest, kuid praegu suudame seda vaid umbes ühe kolmandiku ulatuses. Ülejäänu põletame või matame maha.

See teema võiks majapidamisi erutada küll, sest olen paraku 55 protsendi ulatuses kindel, et võimalik prügipõletamise maks või prügi ladestamise maksu võimalik tõus (millest Michal on ka rääkinud) tähendavad korraldatud jäätmeveo kallinemist, ehk teisisõnu – ettevõtted kirjutavad selle täiendava kulu oma arvetele naksti juurde.

Korraldatud jäätmevedu on meil korraldatud juba aastaid. See tähendab, et kõigil on kodu juures sundprügikast (olenemata sellest, kas prügi tekib või ei) ning peagi on ka sundkomposter. Korraldamine seisneb selles, et omavalitsused korraldavad jäätmevedaja leidmiseks konkursse ning valitakse odavaim pakkuja, kes siis korraldab prügi kastidest kuhugi minema.

Kuid vajaliku mahuga teenust pakkuda suutvaid firmasid on Eestis vaid üksikuid – sest omavalitsused on üha suuremad. Vaadake näiteks Eesti Jäätmekäitlejate Liidu kodulehte ning seda, kes on nende liikmed ja jätke kõrvale ohtlike jäätmetega tegelejad ja Tartu Ülikooli kliinikum. Vabandust! Liidust on saanud mõned aastad tagasi Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, kuid kuulates Michalit, pole see muudatus suutnud ringmajanduse protsenti märkimisväärselt tõsta.

Miks siis nii? Ma ei tea, mida arvab geniaalne konkurentsiamet, kuid minu meelest on olukord (majandusteooria mõttes) ideaalsest vabaturust siiski kaugel. Meil ei ole selles vallas mitte niivõrd tarbijapõhine turg, kuivõrd teenuse pakkuja põhine turg. Kusjuures selle turu on tekitanud riiklik regulatsioon: igaüks peab olema jäätmeveoga liitunud.

Ma ei imesta, et prügivedu on midagi sellist, mis on näiteks Itaalias alati maffiale huvi pakkunud. Eestis oleks Itaalia maffia eriti rõõmus: inimestel pole teenusest kusagile pääsu, nad peavad maksma!

Seda enam peaks olema tasemel riiklik järelevalve hinnakujunduse osa. Mu kõhutunne ütleb aga, et ei ole. Kui meil oleks vabaturg, siis (analoogia mobiililevi turuga) võiksid inimesed valida selle prügifirma, mis pakub teenust parima kvaliteedi ja hinna vahekorraga. Mis omakorda stimuleeriks ettevõtteid innoveerima ning prügi sorteerima ja sellest midagi asjalikku tegema. Kõik materjalid kallinevad ning ühel hetkel pole võimatu, et prügifirmad võiksid inimestele nende sodi eest – kui see on korralikult sorteeritud – hakata peale maksma.

Meil seda aga ei juhtu, sest vaba turu mehhanismid ei tööta ning seetõttu üritab riik innovatsiooni (prügi taaskasutust) tekitada viisil, et maksustab suuri prügifirmasid täiendavalt. Olemasoleva korraldatud jäätmeveo süsteemi jäikus (igas omavalitsuses on mingiks hankeperioodiks kindel jäätmevedaja) tähendab tõenäoliselt seda, et prügifirmad lükkavad kallinevad kulud oma klientide kaela. Tõenäoliselt nõutakse prügi sorteerimiseks rohkem erinevaid prügikaste ka. Riigikassa tulud võivad suureneda ning isegi ringmajanduse osakaal prügistamises võib suureneda, kuid teenuse kallinemise hinnaga.

Vastuargumendina võib mõista, et prügibisnis on logistikabisnis ja mastaabibisnis, seega on raske ette kujutada, kuidas võiks prügiveoga maal või üksikute prügikastidega linnas vedaja kasumisse jääda. Kuid prügi taaskasutuse protsendi suurendamiseks ning jäätmeveo hinna all hoidmiseks oleks minu meelest vaja olemasolev süsteem täiesti ümber teha.

Kuidas? Meil on juba üks edulugu. See on pakendiringlus. Inimesed maksavad pandimaksu, mis stimuleerib neid pudeleid ja purke viima vastuvõttu, kus nad saavad selle eest raha. Ma ei tea täpselt, kas kokkupressitud purkidega midagi mõistlikku tehakse, kuid see pole praegu tähtis. Ringmajandus saab alguse siit!

Oluline oleks meie prügimajanduse mudeli muutus viisil, et firma ei tule inimese juurde, vaid inimene läheb prügifirma juurde. Loomulikult mitte kartulikoortega, mida ta saab visata kompostikasti või muu suvalise sodipodiga. Jutt käib ikkagi sorteeritud prügist. Aga sorteerida saab peaaegu kõike.

Kui inimene on ostnud videomaki… hästi, toome kaasaegsema näite, lameekraaniga televiisori, siis jääb sellest järele pakend. Pappi, penoplasti ja hulk kilekotte, erinevates keeltes manuaale samuti. Inimene on selle kõige eest televiisorit ostes tegelikult juba maksnud, ärge arvake, et tegemist on kingitustega. Nüüd võiks olla nii, et jäätmejaamades on erinevate prügifirmade vastuvõtuletid, kes võistlevad selle nimel, kes prügiomanikule parimat hinda pakub.

Mudeli paralleel oleks raudtee, kus võivad opereerida erinevad firmad. Infrastruktuuri ehk jäätmejaamade rajamise peaks organiseerima riik ning neid peaks olema suhteliselt tihedalt, nii et inimesel oleks mugav kord nädalas oma sodi sinna viia. Telekakast ja muud taolised jäätmed ei ole midagi sellist, mis nurgas haisema läheks. Õue jääkski vaid biojäätmete kastid – aga ka see on väärtuslik kraam, mille eest vedaja võiks maksta. Biogaas, kompostmuld – kõik tarvilik vara!

Ma arvan, et prügi sorteerimise ja taaskasutamise protsent tõuseks hüppeliselt. Kõige parem sorteerija on inimene ise, kuid praegu teeb ta seda vastumeelselt. Tal on vaja erinevaid prügikaste ning peale kõige muu pole tal mitte mingit kindlust, et juba sorteeritud prügi taaskasutatakse. Õige, suuresti ei taaskasutatagi. Suures osas põletatakse ära see, mis põleb. Aga kui inimene hakkaks saama oma prügi eest raha, siis oleks see talle parim stiimul ja ta ei taha enam, et raha ahjus põleks.

Suurte prügifirmade logistikaga seotud, prügiomanikke piirkonna ja konkreetse firmaga (feodaalalluvusse) siduv mudel on oma aja ära elanud. Eesti võiks näidata maailmatasemel innovatsiooni ning lisaks kepile (prügi vanamoodsa käitlemise maksustamine) pakkuda ka porgandit (raha prügiomanikule, kes prügi sorteerib ja jäätmejaama viib).

Vaevalt, et kellelegi liigsest porgandist saba kasvab. Või kui ka kasvab, siis mina küll kade ei ole.