Paraku - kastiratas on vaeste orjade leiutatud liikumisvahend, et liikuda punktist A punkti B ja oma kaubanatukest ka kaasa vedada.
Nüüd püüavad nad juurutada ka mõtteviisi, et üks hea ja hooliv mees ei osta naisele mitte autot, millega ta saab soojas ja mugavalt oma asju ajada ja lapsi trenni, kooli, lasteaeda viia, vaid peab külmas ja vihmas, lapsed kastis, köögerdama kastirattaga ringi, mässitud kampunitesse ja puhvaikasse, salli ja mütsi, nina külmast punane peas... Nii kaunis tõesti..."
Epohhiloov proua
Me saame siit teada mõndagi geopoliitiliselt ja majanduslikult täielikult uut ning epohhiloovat:
1) Hiina oli kunagi vaene kommunistlik orjademaa. Helme arvab niisiis, et enam ei ole. Usutavasti on Hiina näol tegemist vabade inimeste territooriumiga, kus ennast tunnevad turvaliselt kõik – tiibetlastest uiguurideni.
2) Nüüd on hiinlased jõukad ja sõidavad autodega ning elavad parermini kui läänes, seletab Helme. "Hiinlaste jõukus" on samuti majanduslikult revolutsiooniline hüüatus, siinkohal ei hakka pikemalt peatuma, et autor vaadaku hiinlaste sissetulekut per nägu. Ja mitte vaid suurlinlaste oma.
3) Monika kiidab, kuidas kõik sõidavad Hiinas autodega ja ostavad autosid ka oma naistele, mis on väga kiiduväärt. Õnneks pole sel mingit alust ja päris õudne, kui miljard hiinlast sõidaks autoga nagu eestlased, üks inimene korraga tranduletis.
4) Meile üritatakse kastirataste näol vaesust maha müüa, muretseb Monika. Rohelise mõtteviisi vankumatu vastasena eelistaks Monika muidugi mõtet "auto igale inimesele". Ent ma olen veendunud: pideva vingujana võtaks ta siis ette asjatult kohutava liiklustiheduse.