ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: huvitav kahvel. EKRE-st paistab saavat veel üks Keskerakond

EKRE ja Kesk – nagu sama kahvli kaks haru Foto: arhiiv

Kui EKRE-st lahkuvad viimasel ajal nooremad inimesed, kuna väidavad, et on juhtkonnaga erimeelsustel, paistab see kõrvalt täiesti normaalsena, leiab Juku-Kalle Raid. EKRE juhtkond käitub nagu kunagi Savisaar oma võimuahnematel päevadel. Kentsaka kahvli kaks haru.

EKRE-st lahkuvad inimesed on kurtnud erakonna liigse autoritaarsuse üle. Teisisõnu – kui juhtkonnale vastu prääksud, siis kas lendad aknast välja või ütled ise viisakalt «nägemist» ning sõidad liftiga alla.

Kas juhtoina asula on universumi keskus?

Tegelikult kaotab iga erakond kogu aeg inimesi. Ja saab juurde. Selline idülliline väikelinnaelu. Mõnikord aga rikub pisiasula rahu mõni suurem sündmus. Siis hakatakse kiiremini ära kolima. Kui ikka linnapea läheb lolliks ning hakkab uskuma, et tema asula on universumi, aga tema ise asula keskus, siis sellest head nahka ei tule.

Sitsiilia perekondi meenutav Helmede sõjalaevuke on ilmselgelt hakanud mõningatele kaasvõitlejaile närvidele käima, siit ka see lahkumine. Kui perekonna nõukogu arust kahtlaseid avaldusi vormid, siis on selge: nägemist, su koht pole siin. Täiesti tüüpiline olukord, väga «kindlatesse kätesse» pigistatud organisatsioonide puhul kindlasti. On ilmeksimatud seisukohad ja on valed seisukohad.

EKRE meenutab Keskerakonda

Selles mõttes meenutab EKRE järjest rohkem Savisaare aegset Keskerakonda. Sihukese autoritaarse kahvli kaks haru. Me mäletame kõik, kuidas suur juht ja õpetaja heljus – papud maast lahti – oma kaamelikarva palitus ees ning tema järel sibas kari tatiste ninadega noori vihmavarjuhoidjaid, tentsikuid, tallalakkujaid ja takkakiitjaid. Kuidas siis teisiti? Ainult Edgar teadis, mismoodi värki korraldada, kõik hädapidurid ja gaasid olid tema käes.

Selles mõttes meenutab EKRE järjest rohkem Savisaare aegset Keskerakonda. Sihukese autoritaarse kahvli kaks haru.

Mingil hetkel muutus see kõik absoluutselt naeruväärseks – siis kui vend Vabaduse platsil laulu leelotama hakkas, aga ka siis, kui ta kusagil endanimelises telekas teatas: «Tere, eesti rahvas! Siin ma olen ja teisiti ma ei saa!» Või lihtsalt arulagedalt linnas opositsiooniga ülbitses. Vabaduse platsi muusikaline etteaste meenutab igal juhul vanema Helme õpetlikku loengut levitatsiooni teemadel.

Fakt on see, et keegi ei jää ühegi otganisatsiooni juhiks igavesti. Ei juhi Kaja Kallas maailma lõpuni Reformierakonda, ei juhtinud Savisaar lõpuni ka Keskerakonda.

Naeruväärne lõpp

Savikas muutus mingil hetkel naeruväärseks isegi Heimar Lenki suguste truualamlike härrasmeeste jaoks, kes varem oli kraaksatanud (minu enda juhitud telesaates): «Savisaar on püha mees!»

Nii see on. Mida kõrgemale ahv ronib, seda paremini paistab kätte tema tagumik.

Tõsi, Savisaare sugust diktaatorit EKRE eesotsas ei ole, nende puhul meenutab juhtimisorgan rohkem nagu nõuka-aegset ülemnõukogu.

Ja pole mõtet arvata, et «kõva käega» juhtimisstiil lõputult kriitikat pälvib: tervele osale EKRE valijatest säärane suhtumine sobib. «Oleks EKRE käes ainuvõim, poleks Eestis ühtegi probleemi», kirjutas üks selle partei esindaja minu FB seinale.

Täpselt nagu Keskerakonnagi puhul, vastandavad suur osa EKRE valijaist ennast järjest rohkem ülejäänud Eestiga.

Kokkuvõttes: täpselt nagu Keskerakonnagi puhul, vastandavad suur osa EKRE valijaist ennast järjest rohkem ülejäänud Eestiga, kus asub teatavasti kurjuse telg, mida pööritab nagu suvist grillvarrast see vastik Kaja Kallas. Nagu ka Savisaare jüngrid, usub see grupp inimesi, et ainsad õiged eestlased asuvad nende meelsus- ning sõprusringkonnas.

Mis seal ikka. Uue Keskerakonna tulek, kes maruvihaseid kodanikke koondaks, oli niikuinii ette aimata.