/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/26/13805060t1h0d8f.jpg)
«Olime nii rõõmsad ja nautisime iga hetke, kohvikuid, šoppamist, koos kulgemist,» meenutab ehtedisainer ja lasteraamatute autor Mari Ojasaar-Parve nüüdseks lahkunud kaksikõega Riias käimist.
FOTO ⟩ «See hetk on mul nii hinges.» Mari Ojasaar meenutab varalahkunud kaksikõde
Möödunud aasta 6. jaanuaril lahkus meie hulgast ajakirja Buduaar kunagine moetoimetaja ja disainer Kristi Ojasaar.
«Luban pisaratel voolata, sinu pisaratega kohtuda. Nii saame taas üheks. Minu kallis õde on tiivad endale saanud. Seega veedame meie kaks veelgi enam rohkem aega koos. Näen teda igas imelises valguses, looduses metsikute loomadena, võlulindudena, taevas erilise tähena. Minu kõige kallim ingel,» kirjutas ehtedisainer ja lasteraamatute autor, kolme lapse ema Mari Ojasaar-Parve ühismeedias nädal pärast kaksikõe kaotust.
«Nautisime iga hetke»
Nüüd meenutab Mari aga armsa fotoga nende ühist Riias käiku. «See hetk on mul nii hinges. Saime kahekesi koos Riias käia. Bussisõit ja öö naaberriigis. Lapsed saime esimest korda koju jätta,» meenutab Mari Instagrami tehtud postituses. «Käisime Kuma ehteid laadal müümas. Olime nii rõõmsad ja nautisime iga hetke, kohvikuid, šoppamist, koos kulgemist. Naasime bussilt, turukaup kaasas. Ostsime vahetult enne bussile astumist tädikeste käest kummelit jm head-paremat koju.»
«Tallinnas võttis meid vastu soe suvevihm, meie kilkasime ja kekslesime koos koju. Meie energiaanumad olid täidetud ja hea tunne oli tagasi pere juurde minna.»
2021. aastal diagnoositi Mari kaksikõel Kristi Ojasaarel neljanda staadiumi kopsuvähk.
«Me proovisime enda parima anda, aga ei suutnud,» nentis Mari möödunud aastal saates «Hommik Anuga».
Õe surma-aastapäeval avaldas ta ühismeedias postituse. «Mäletan, et kui õe haigus raskeks muutus, siis iga järgnev katsumus tundus nagu üks suur õppetund, mille ma läbisin, mina ja Mauri Dorbek. Muidugi oli meid veel, aga kahekesi tõdesime kordi, et kurat, see raske katsumus on möödas, kas saaks nüüd Kiku tagasi,» kirjutas Mari. «Just lõpu poole, kui saatsime ta pisarates haiglasse viimsele teekonnale, polnudki kindel, kas ta sinna enam jõuab. Seda oli meeletult raske teha ja samas jäi üles lootus – ehk saab ta valudest vabaks.»