Isa ja tütar Kivirähud räägivad reklaamitööst. Andrus 90ndatest: kui õnnestus mingi raha teenida, siis toimus hästi suur pidu, kus kõik joogid olid tasuta

Liisa ja Andrus Kivirähk. Üks teeb praegu reklaame, teine tegi 1990ndatel. Foto: Kaisa Potisepp/R2

Millised sloganid saadaks tänapäeval vangi? Kuidas käib elu Šveitsi agentuuris? Kuldmuna 25. sünnipäeva eel räägivad üheksakümnendatel reklaamimaailmas tegutsenud Andrus Kivirähk (AK) ja mitmeid Kuldmune võitnud loovjuhist tütar Liisa (LK) oma elust turunduses.

Liigume minevikust tulevikku. Andrus, mis suhe on sinul turundusega?

AK: Turundusega pole mul mingit suhet. Ma õieti isegi ei tea, mis see on, aga olen töötanud paar-kolm aastat reklaamiagentuuris. 1990ndate keskel oli selline agentuur nagu Trust. Seal oli koos põnev seltskond – üks AD oli Mart Anderson, kes on EKA-s õppejõud ja kirjakunstnik. Projektijuht oli Veiko Õunpuu. Keegi ei osanud aimatagi, et Veiko hakkab kunagi filme tegema. Copy’d olid peale minu Andres Maimik ja Karlo Funk.

Ma olin copywriter. See oli toona kultuuriinimestel – kirjanikel, näitlejatel, filmiinimestel – levinud moodus teenida hästi lihtsat raha. Hästi paljud neist olid kusagil reklaamibüroodes copywriter’id. Samas tähendas see seda, et kõrvalt tehti muud tööd ka, mida peeti päriselt oluliseks. Ma töötasin ajalehes, tegin raadios saadet, kirjutasin oma jutte. Aga töö agentuuris pakkus võimaluse kord päevas sealt nii pooleks tunniks läbi minna, et vaadata, kas on mingeid töid tulnud.

Mis sul sellest ajast meeles on?

AK: Meenub üks seksistlik viinareklaam. Meil oli toona Vodka Vera-nimeline alkohoolne jook, mille sildi peal oli avatud suuga blondiin. Siis, arvata on, olid reklaamid umbes sellised, et „tõsta mind lauale“, „kutsu sõbrad ka“, „võtke mind koos“ jne. Tänapäeval läheks kohe vangi selliste sloganite eest, aga toona nad olid tavalised. Viinatootjatele meeldisid need samuti.

Kas toona olid põhilised tootereklaamid? Sotsiaalkampaaniaid vist eriti polnud?

AK: Ei-ei, sellist asja me üldse ei teinud. Samuti ei puutunud me kokku toote müügipoolega.

Meilt oodati, et me teeks erinevatele toodetele selliseid naljakaid reklaame. Lehm Johanna oli näiteks meie loodud bränd. Meenub, et mingitele laevakruiisidele tegime samuti reklaami.

Eks ta nii käis, et mingi naljakas pilt leiti fotopangast ja mõeldi siis sellele sloganid juurde.

Osaleti ka konkurssidel. Enamasti me ei võitnud, meil oli väike reklaamiagentuur. Kui õnnestus mingi raha teenida, siis toimus hästi suur pidu, kus kõik joogid olid tasuta ja söödi nii palju, kui kulub. Taksoga sõideti õhtu otsa ühest restoranist teise.

Kuidas sa üldse sattusid agentuuri tööle?

AK: Mind kutsuti sinna. Omanikud eraldusid mingist teisest reklaamiagentuurist ja siis Veiko Õunpuu kutsus. Kaks aastat oli päris pikk aeg. Sõber Mart Juur oli agentuuris tööl ainult ühe päeva. Teisel päeval enam ei tulnud, kuna see tundus talle nii õudne. Ta pandi kohe istuma mingile igavale koosolekule, pidas seal küll vastu, aga tagasi enam ei tulnud.

Üks asi, mille pärast olen reklaamibüroole väga tänulik – sain sealt sellise asja nagu piipar. Olin üks väheseid inimesi, kellel oli see ussjätke. See oli selline tehnoloogiline uuendus, mis suri kohe välja. Sellega kutsuti töö juurde kohale, sai mulle käsklusi saata. Õnneks see vaibus.

Siis anti mulle esimene mobiiltelefon ja läpakas – see asi oli tehnoloogiliselt väga eesrindlik.

Ma mäletan, et 1997 läksin agentuurist ära. Sain Kultuurikapitali stipendiumi romaani kirjutamiseks ja siis leidsin, et mingist asjast võiks loobuda. Agentuuril oli ka olukord juba selline, et ei saanud palka õigel ajal kätte. Viimase palga asemel saingi selle telefoni päris endale.

Kas sind on hiljem kutsutud tegema reklaame või oled selle valdkonnaga kokku puutunud? Oma raamatud on üks asi, mida sa pead turundama?

AK: Ega neid ma otseselt ise turunda, selleks on kirjastused. Ma pole enam pärast seda küll kampaaniad ja reklaame välja mõelnud. Asi muutus siiski väga professionaalseks. Minu ajal oli see rohkem nali.

Liisa, kuidas sa turundusse jõudsid või miks sa läksid sinna valdkonda?

LK: Ma läksin hästi planeeritult. Mulle meeldis gümnaasiumi ajal üritusi korraldada ja sain ülesandeks sponsoritega tegeleda. Äkitselt vastasid mulle inimesed turundusosakonnast. Mulle tundus huvitav: miks nad seda teevad, miks mõned saadavad tasuta asju ja teised mitte, mida nemad sellest saavad. See oli põnev, just see brändi osa. Aga majandus tundus igav. Reklaam paistis olevat selline hea vahepala. Kandideerisin, sain sisse ja läksin õppima.

Mäletan, et ülikooli loengutes käisid meil tihti rääkimas sellised keskealised loovjuhid, kes olid teinud väga lahedaid töid, kuid alati sattunud sinna valdkonda juhuslikult. Näiteks kohtunud kellegagi peol ja õhtu lõpetanud tema agentuuris töötades. Tore lugu, aga mul oli raske 19-aastase tüdrukuna nendega samastuda. Ma liikusin hoopis teist, akadeemilisemat teed pidi. Kartsin lausa, et pole piisavalt rock’n’roll reklaami jaoks.

Sa töötasid Šveitsis. Räägi palun sealsest agentuuritööst.

LK: Ma sain aru, et lähed küll teise riiki, aga agentuuriinimesed on ikka täpselt samasugused. Töövestlusele minnes teadsin juba, mida selga panna, et sisse sulanduda. Creative agency’tel on kujunenud välja arusaam, milline üks creative inimene välja näeb – ja see tundub olevat üle maailma sama.

Šveitslased on tohutult töökad ja kohusetundlikud. Kui töölepingus on kirjas, et nad on 8,5 tundi tööl, siis nad seal ka on ja panevad selle minuti täpsusega Excelisse kirja. Mind hoiatati, et ole valmis selleks, et Zürichis on “losers leave” mentaliteet. Kui lähed liiga vara töölt ära, oled loser. Õnneks ma oma töökohas seda ei kohanud.

Välismaalasena tunnetasin, et konkurents on karmim, aga ma tegelt ei oska öelda, kas ka kohalikud nii arvavad. Pigem tahavad loovinimesed hoopiski Berliini minna. Šveitsi agentuur Wirz tegi kampaania – sõitsid mööda Berliini ringi järelhaagisega, millel oli sõnum, et meil ei ole midagi Berliini vastu, kuid kas sa tõesti tahad siin vanaks elada. Tule Zürichisse, kus on hea elukvaliteet. Nad tunnevad, et Berliin varastab nende cool’imad inimesed ära.

Täispikka intervjuud saad lugeda Turundajate Liidu portaalist.