ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: volbriöö leping kuradiga justkui koalitsioonileping või pakt Kaja Kallasega

Koalitsioonilepe saatanaga on hirmus. Foto: Raul Mee/Äripäev. Töötlus: Ahto Muld

• Volbriööl ringi liikuvad pahalased on uskumuste kohaselt teinud koalitsioonilepingu saatanaga.
• Saatana hävitamiseks tuleb nõid põletada, millega tegelegu pühad inimesed riigikogust või kirikust.

Volbriööl ringi liikuvad pahalased on uskumuste kohaselt teinud koalitsioonilepingu saatanaga, kirjutab Juku-Kalle Raid. Nõidade põhisüüks pandi kesk- ja vara-uusajal kirjalikku sobingut kuradiga. See võiks olla praegu nagu tänane koalitsioonileping. Või leping Kaja Kallasega.

Kas Kaja Kallas luua seljas ringi kütab, selle kohta puuduvad mul adekvaatsed andmed. Aga volbriöö traditsioonid ja jutud mõnele mäele või kuhugi sohu kogunevatest nõidatest, kes seal lõkke ümber tiirutavad ja teinekord ka kuradiga tantsu löövad, pärinevad umbes 15. sajandist. Igasugune salapära ja «teispoolsus» muidugi võlub, sellised lood jõudsid üsna kiiresti ka Eestisse ning kinnitasid end meil talurahva peakestes kenasti ankrusse.

Kas nõiamoor või nõiataat?

Tegelikult on väga huvitav, kuidas ootamatult sigines kõikvõimalikke «nõidu» ka siia, ühes nendega lõputuid pajatusi, kuidas nõiad näiteks volbri ajal Alutagusel kõik kokku saavad, saatana endaga einet võtavad ja naeravad (saatanaga koos naermine võis viia tuleriidale), end oimetuks tantsivad ning kindlasti kõik omavahel öö läbi ka kõvasti seksivad.

Kui uskuda sotsiaalmeedia vahvamaid postitusi, siis umbes niimoodi kujutatakse ette ka riigikogu. Nõid Kaja ja tema jüngrid. Ehkki Eesti ajalugu näitab, et nõiad pole sugugi naised – teadaolevast umbest poolesajast nõidade põletamise juhtumist on mehi isegi väheke rohkem.

Toob haigusi ja tõbesid, tapab inimesi ja loomi

Jaan Jung kirjutab sellistest uskumustest oma õpetliku raamatusarja «Kodu-maalt» kuuendas osas 1879, alapealkirjaga «Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest». Seal hurjutab ta lolle talupoegi üsna kõvasti.

«Rahwa ebausk on tänapäewil suuremalt jaolt juba nalja ja pilkamise asjaks saanud, sagedaste peetakse teda weel mõnes kohas nagu mängi asja», seletab Jung, aga muutub seejärel kohe murelikuks: «Aga ommeti on ta ühest küljest wäga tõsine ja täis pimedust. Tema olek ja wäga laialdane laotus kõigi suguste seisuste seas on üks päris rumaluse märk.»

Tegelikult oleks aga päris vahva visata üks pilk endisaegsetele nõidadele – neile, kes olid kuradiga koalitsioonilepingu teinud –, kes Eestimaal ringi toimetasid. Sest äkki tunneme siis ära ka mõne tänase!

Kõigepealt ongi oluline teada – nagu kirjutab Eisen oma «Eesti mütoloogias», et ettevaatlik inimene ei tohi nõiasabati öösel sugugi magada, muidu tuleb kuri majapidamisse, justnagu täna Nursipalu aktivistide meelest. «Õnnestub nõial peremehe valvamisest hoolimata nõiduse aineid kusagile asetada, peab peremees nõiduse ained sedamaid ära põletama,» õpetab Eisen ja lisab: «Nõid on rahvale päris Egiptuse nuhtluseks: ta toob haigusi ja tõbesid, tapab inimesi ja loomi, moonutab inimesi libahuntideks ja mõnesugusteks loomadeks, puudeks, kivideks,» jne.

Eestis esinenud nõiaprotsessidel (eriti 17. sajandi omadel) kohtame päris kummalisi nõidu, kes kohtule ennekuulmatuid tükke üles tunnistasid. Tõsi küll, enamasti paraku ikkagi piinamise järel. Kõige suurem kuritükk oli, nagu juba mainitud, muidugi kuradiga sõlmitud koalitsioonileping.

Laialipuhutud sool ja mürgine õlu

Kajavere valitseja süüdistas 1687. a talupoeg Tõnu koalitsioonipakti sõlmimises saatanaga, kes Tõnu kaudu on ennekuulmatut häda saatnud Kaupe Jürgeni pojale Adole ja Jürgeni sulasele. Selle ütluse kaitseks tõi valitsejahärra välja, et Polli Hans käis nendega kõrtsis kümme kuni kaksteist korda, siis aga suri kohe ära.

Kaupe Ado kinnitas, et ta on kaebealust Tõnu näinud kolmel korral. Esimesel korral verise kirvega, kui Tõnu sosistas nõiasõnu. Teine kord hiirena, kes vedas värske heina koormat. Kolmas kord kuuejalgse vanamehena, kes kandis kaenlas kaht raamatut. Tema, Ado kirjutas oma nime valgesse raamatusse ja Savora Mart süüdistas Tõnu, et too oli soola laiali puhunud, kurat oli tulnud soola peale ja ühines temaga õhtusöömalauas.

Põnev, et ka saatanat on nähtud mitte ainult kollastes ja sinistes riietes tegelasena – mõnikord kena ja tugev noormees, teinekord vanaätt – vaid igal muul kujul: mutid, koerad, kassid, hobused jne. Kõige vahvam tundub siiski aga kuradi korduv ilmumine väikese halli hiirena, kes vaevata hiigelsuurt koormat kuhugi veab.

Villem Uuspuu, Eesti uusaja spetsialist on kokku kogunud ülekuulamisi, mis kubisevad ka nõidadega kohtumiste kirjeldustest. Üldse on saatanaga pakti teinud inimesed võimsad, ent kiriku käed see-eest pikad, alati imbus kohale inkvisitsioon mõne Varroga eesotsas ja selgitas piinamise najal välja, kes kuradiga koalitsioonis asuvad.

Õpetlik värk!