ELU25 ⟩ Peeter Espak: mina – allasurutud pensionär ja perverdiks peetav kuukekuine laps

Eesti orientalist, teoloog ja assürioloog Peeter Espak kurdab lõputu diskrimineerimise üle. Me mitte ei vaja ainult vihakõne vastast seadust, vaid ka viha kõne kavandamise vastast seadust ja miks mitte ka vihaselt mõtlemise vastast seadust. Ja kui keegi tunneb, et ta on invaliid ja pargib oma käru invaliidikohale, ei ole meil mingit õigust sekkuda. Inimene ju tunneb ennast invaliidina!

Seltsimehed! Juba aastakümneid on Eestis toimunud süstemaatiline inimeste identiteedivalikuid ning olemust kahtluse alla seadev vihakampaania, mille tsunaamilaineid kohtab ikka ja jälle nii meie ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias vaenu külvavate elementide poolt.

Apartheidivõim surub meile peale olukorra, kus isegi protestimine pole enam võimalik MINU enda leiutatud keeles, mis konstrueeritud MINU veendumuste ja arusaamade kohaselt. Kohe ilmutavad oma tigedust ajakirjanikud, arvamusliiderid ja osavõtlikud teadlased, kes väidavad, et MINU keel olla halvem kui kellegi TEISE oma. See ei vastavat cisseksistliku patriarhaadi ja kapitalismi poolt rahva rõhumisahelais hoidmiseks loodud reeglistikele.

Rünnak erinevate identiteetide vastu, appi!

Eri identiteetide ja sättumuste vastane vihaprobleem sai alguse avalikkuses suurt tähelepanu pälvinuna juba hiljemalt aastal 2000, kui meedias ilmus ridamisi artikleid pealkirjadega „Invaliidikohal parkiv auto satub internetti“, kus edendati ilma mingi häbitundeta inimeste orientatsiooni julmalt rünnanud organisatsioonide avalikke kampaaniaid.

Tänaseks on olukord ainult halvenenud. Toogem näide toksiliselt maskuliinse veebiportaali Auto 24 kasutajate seast.

Üheks selliseks vihaorganisatsiooniks oli toona Laste Liikluskaitse Leegion, mis oma internetileheküljel asus sildistama ja teadlikult vaenu külvama inimeste vastu, kes olid lihtsalt teistsugused. Avalikkusele ründamiseks ja mõnitamiseks pandi internetti üle 80 „ebaseaduslikult“ invakohtadel parkiva auto foto ning piltide kõrval toodi ka välja rõhumisühiskonna reeglitele mitteallunud juhtide sõidukite numbrimärgid. Kohutav! Kes lubas!

Veelgi enam: avalikus ruumis aretatakse vihakampaaniat ühe identiteedigrupi vastu – nimelt inimeste vastu, kes tunnevad, et nad on invaliidid ja pargivad vastavale kohale.

Kahe nädala jooksul paigaldati ligi 3000 trükitud märgukirja inimeste autodele, kes oma sõiduvahendi olid invaliidi kohale parkinud! Aga kui nad tunnevad ennast invaliidina? Kas meil on tõesti õigust riigi ja vihakõnelejate räpaste rusikate toel sekkuda inimese ellu, kes arvab, et ta on invaliid ja seetõttu vastavat parkimiskohta kasutab?

Kas ei meenuta see meile kõigile üht ajastut, kus selline asi korra juba toimus? Kus eri „leegionid“ ja „kojad“ käisid oma pruunides või mustades särkides ringi mööda tänavaid sildistamas ning vaenamas eri rahvusrühmi, kelledest oli loodud teadlikult vaenlasekuvand ühiskondliku vastanduse tekitamiseks, mille kaudu aga kindlustatigi tegelikkuses iseenda võimu legitiimsust. Teame kõik, milleni see välja viis. Mikroagressioonid viisid edasi füüsilise vägivallani, lõpuks aga genotsiidini.

Kohutavad näited kaubanduskeskuse eest

Tänaseks on olukord ainult halvenenud. Toogem näide toksiliselt maskuliinse veebiportaali Auto 24 kasutajate seast.

Keegi end meesterahvana identifitseeriv isik, kellel puudub endal igasugune arusaam sellest, et ka teistsugused inimesed on olemas või tohiksid olemas olla ning kes lisaks veel viitab ka binaarsete soomudelite ainukehtivusele ning teeb cisseksistlikku perepropagandat, kirjutas alles mõni aeg tagasi järgmist: „Käisin täna IKEAs. Kõik pere ja invaliidi kohad olid täis pargitud. Kuna naine andis lapsele süüa, siis jalutasin ja vaatasin ringi. Vähemalt 80% nendest parkijatest ei olnud lapsega ega invaliidid.“

Rääkimata rõhu asetamisest lastele ilmanende CO2 jälge ning kahjulikkust planeedile peatselt saabuva katastroofi kontekstis arvessevõtmata, väidetakse lihtsalt julmalt puusalt tulistades nagu oleks lapsega naine või pere kuidagigi eelisseisus teise identiteedigrupi ees, kes ennast invaliidina on määratlenud.

Endiselt vaenab ennast puuetega inimesena identifitseerivaid olendeid aga ka nii Tallinna linnavalitsus, ajakirjandus kui isegi avaliku elu tegelased. Veerandsajandiga pole muutunud meie ühiskond mitte sallivamaks ja sidusamaks, vaid suisa vastupidi. Teistsuguseid inimesi jahib (sic!) ka politsei, millest meie oma Rahvusringhääling veel jultunult positiivseid kajastusi teeb pealkirja all „Politsei jahtis Tallinnas invaparkimiskaardi kuritarvitajaid“. Kes siin õigupoolest see kuri ikkagi on!

Suguühe autoga on inimese enda asi!

Vajame kiirkorras mitte ainult vihakõneseaduse, vaid võimaliku vägivalla ärahoidmiseks lisaks ka vihakõne kavandamise kriminaliseerimise seaduse algatamist. Ja vihakõnest mõtlemise kriminaliseerimise seadust samuti.

Toimuv võtab sõnatuks ning tekitab paratamatult küsimuse, et kellel saab üldse olla õigust öelda miskit kurja või vihast selle kohta, et teine inimene on omale valinud invaliidi sättumuse? Kes oleme meie, et öelda, kes keegi teine inimene olla võib või olema peab! Iga inimene on see, kes ta tunneb, et ta on.

Oleme kohustatud looma võimalused ja eemaldama ka kõik vihatakistused selleks, et ennast puudega inimesena identifitseeriv olend mitte ainult ei saaks vabalt invakohale parkida, vaid võiks edaspidi ka oma isikustatud ja samuti olendist autoga abielluda.

Inimesed, kes on seksuaalsuhtes autoga, oma autot romantiliselt hellitavad ning enda täieõiguslikuks abikaasaks peavad, on ammu kapist välja tulnud ning nende õigusele olemas olla ei tohi teha ühtegi takistust. Mehhanofiilia ehk seksuaalne romantiline kiindumus tehnikaseadmetesse on tänaseks saanud üheks konstitueerivaks osaks lääne identiteetide seas ning juba eksisteerivad meist arenenumates ja sallivamates ühiskondades inimesed, kes on ka polüamoorsetes ehk mitmikarmastuslikes mehhanofiilsetes suhetes, nagu pea püsti buduaarist välja astunud ameeriklane Edward Smith uhkelt kogu maailmale ammugi teada andis.

Minu erinevaid identiteedikategooriaid ja ideid ei võta siiani ühiskonnas üks osa vastu sugugi positiivselt!

Tema on olnud romantilises seksuaalsuhtes juba vähemalt tuhande autoga, kuigi leidis siiski ka vanas eas veel omale monogaamseks abielukaaslaseks ja hingesugulaseks väikse, armsa, valget värvi Volswagen põrnika. Olen armastuse poolt ja ütlen kindla ei vihkamisele ja vägivallale!

Kõik vajavad oma ametlikku turvaruumi ja kohe!

Ka mina ise tunnen ennast säärases vihamaailmas otseses mõttes füüsiliselt ohustatuna ning mõtlen kogu aeg selle peale, et vajaksin USA ülikoolides teistsugustele inimestele loodavate eraldatud turvaalade eeskujul oma safe-space’i.

Selliseid turvaalasid luuakse angloameerika haridusasutustes tänapäeval kõikjale ning nad on mõeldud selleks, et erineva identiteedigrupiga inimene saaks olla kallutatuse, konflikti, kriitika, potentsiaalselt ohustavate situatsioonide, ideede või diskussioonide eest turvaliselt peidus.

Minu erinevaid identiteedikategooriaid ja ideid ei võta siiani ühiskonnas üks osa vastu sugugi positiivselt, vaid nii mõnigi jõud võib neile hoopiski reageerida vihakõnede ja -tegudega. Vihakõne kriminaliseerimisega saaks aga äkki minu arusaamu mõnitanud inimesed hulgakaupa ja kiiresti kuidagigi lõpuks vangi ära panna?

Mõnikord olen pensionär

Muuseas: iga kord, kui kuskilt on saada mingit sotsiaaltoetust, identifitseerin ennast kehviku ja vaesena. Minu tundeid ja identiteeti aga riik ega ka omavalitsus põhimõtteliselt ei aktsepteeri, sest loodud on ühiskondliku segregeerimist võimaldavad reeglistikud.

Kui lennukile minnes tunnen ennast kuuekuuse sülelapsena, kes peaks saama tasuta lennata parasjagu lennukis viibiva kõige kaunima daami süles, peetaks mind perverdiks.

Kui pinsipäev läheneb, identifitseerin ennast iga kuu alguses aga kohe ka pensionärina. Minu vanusliku sättumuse mitteaktsepteerimine apartheidivõimu poolt on mulle juba valmistanud sedavõrra kannatusi, et kaalun tõsiselt eutanaasiat (mida taaskord riik mulle ei võimalda iganenud seaduste tõttu!), kui kohe miskit kähku ei muutu. Kes on mingi vaene ja pensionär, et tema saab sotsiaaltoetust ja penssi ning mina ei saa? Miks meil on selline vahetegemine selle üle, kes on invaliid, kes pensionär, kes auto ja kes inimene? Ja ometigi on meie oma põhiseaduses mustvalgelt kirjas, et seadusega on „keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel“.

Kas ei võiks me kõik koos elada harmoonilises maailmas, kus kõik lihtsalt aktsepteerivad teise inimese orientatsiooni ja identiteeti? Kellel on õigust tulla minu magamistuppa ütlema, kellena ma magama lähen ja ärkan ning mis ma vahepealsel ajal teen?

Kui tunnen end imikuna, saan sõimata

Ning räägime ka teadusrahade jagamisest. Iga kord, kui selline protsess Eesti riigis toimub, võtan enda sättumuseks ja orientatsiooniks identiteedikategooria „nomenklatuurne isik“ ja „ringkäenduslik ning meelsuskondlik mutter“. Ja sellist minu sügavat veendumuslikku endamääratlust aktsepteeritakse vahel harva ainult kogemata juhuse läbi ning mitte reeglipäraselt!

Minu identiteedi, orientatsiooni, tõekspidamiste ja sättumuse eiramine on omandanud juba sellised üüratud mõõtmed, et kui iga kord lennukile minnes tunnen ennast kuuekuuse sülelapsena, kes peaks saama tasuta lennata parasjagu lennukis viibiva kõige kaunima daami süles, peetaks mind perverdiks.

Kaaluka osa inimeste tervislik, vanuslik, ühiskonnakihilik, liigiline, varanduslik, veendumuslik, poliitiline, orientatsiooniline, sättumslik vabadus ja identiteet on apartheidiriigi poolt senini täielikult allasurutud olekus.

Elame riigis, kus inimõigused ja isegi põhiseadus enam ei kehti.

Olgu veel lõpetuseks mainitud, et käesolev lühiülevaade Eesti tegelikust apartheidlikust olukorrast ei jõudnud isegi põhiseaduse kohaselt „muude asjaolude tõttu“ diskrimineerimist keelavate aspektideni.

Need ootavad veel lahtikirjutamist ja seadustega keelamise täiemahulist rakendamist kunagi saabuval uuel vabanemisajastul.