ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: täna jälle me joome bensiini elik Riigikogu kütusepanijate «traagiline» lugu

Bensiinijoojad Foto: Internet

«Kas teile lennukibensiin meeldib?» küsis Ostap Bender autojuht Adam kozlevitši käest Ilfi ja Petrovi teoses «Kuldvasikas». «Meeldib,» vastas Kozlevitš häbelikult. Juku-Kalle Raid teeb ekskursiooni bensiinijanusesse riigikokku. Urmas Reitelmann osutus lihtsalt järjekordseks bensiinihuviliseks.

Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi teos «Kuldvasikas» on – nagu ka nende esimene raamat «12 tooli» – paljude eestlaste lugemislaual viibinud. Sealne peategelane Ostap Bender kujutas endast peent, ent ometi intelligentset suli, kes juhatas teiste sulide paraadi. Osav, vaimukas, aga ometi mingil moel moraaliküllane – teda ei huvitanud lihtne vargus, ta tahtis korraga vähemalt miljonit, mis kantaks talle ette helesinisel alustassil. Mõlema teose teised sulid meenutavad aga tavalisi bensiinivargaid. Bender ei sallinud «madalat mängu». Meie riigikogu bensiinihuvilised aga (viimasel ajal Urmas Reitelmanniga eesotsas) näitavad hoopis teist nägu.

Lahkumine täispaakidega

Ilf ja Petrov kirjutasid oma raamatu «12 tooli» 1927. aastal ja sellele järgnenud «Kuldvasika» 1933. Läbi aegade on imestatud, mismoodi kirjanike tandem stalinlikele repressioonidele ette ei jäänud – üsna varjamatult narriti ju Nõukogude Liidu «kitsaskohti»; läbi absurdi ning groteski. Pead lendasid tol ajal palju vähemagi eest.

Õhtulehe ajakirjaniku perse saatnud (küsimuse peale, et kust selline ennastsalgav huvi bensujaamade ning kütuse vastu) endine riigikogu liige Urmas Reitelmann ergastus vihaselt, kui tankis oma viimasel tööpäeval bensiini sellises koguses, et läks tanklasse kas kõigi oma sõpradega või siis järelkärutäie kanistritega ning seda «tähele pandi».

Seadus võimaldabki riigikogu liikmel bensiini juua – niipalju kui kulub. Vahvaks võib lugeda muidugi tõika, et Reitelmanni pettumus põhines tema jaoks mornil juhtumil: bensiini oli vaja veel rohkem.

Tõsi. Seadus võimaldabki riigikogu liikmel bensiini juua – niipalju kui kulub. Vahvaks võib lugeda muidugi tõika, et Reitelmanni pettumus põhines tema jaoks mornil juhtumil: bensiini oli vaja välja valada rohkem, aga Alexela tanklas kehtib riigikogu liikmetele selles suhtes piir; Olerexi tanklates mitte. Ummi vihastas ja hakkas sõimlema, kuna tal oli ametlikku tööaega veel alles, mil ta parlamendi liikmele ettenähtud limiiti veel viis tundi kasutada sai, ent Alexela bensupüstol ühtäkki tema kanistri täitmise lõpetas.

Me muidugi võime ette kujutada, kuidas Reitelmann otsustas viimasel viiel tunnil hakata suhtlema valijatega Eesti eri nurkades, kiiresti ning suurtel hulkadel.

Aga me ju teame, et see on täielik jama. Vend mõtles riigikogust lahkuda võimalikult täis paakidega. Isegi Henn Põlluaas imestas: Reitelmannil ei saa ju olla autot, kuhu paaki mahuks ligi 300 liitrit bensiini.

Vahvad hulgitankijad

Riigikogu liikmel on tõepoolest võimalik hulgitankida, selleks eraldatakse bensukaardid, ma isegi ei kujuta ette, kas bensujoomise võimalusel mingid piirid eksisteerivad. Praegu käib mingi jutt limiidi kehtestamisest. Alles nüüd. No loodame. Äkki saab Tõnu Trubetsky ja Vennaskonna esitatud loo «Täna jälle me joome bensiini» järgi elatud elu kontrolli alla?

Meie autoasjanduse esikangelane parlamentaarses ajaloos oli muidugi Mihhail Stalnuhhin, kellele Eesti riik muidu üldse ei meeldi. Välja arvatud siis, kui kütust saab. Juhilubadeta taat Mihhail suutis endale liisida autosid, näiteks abikaasa nimele, loomulikult neid ka tankida ning jääda justkui õigeks inimeseks: mis see teie asi on, mina imen riigikogu kaudu välja viimse kui bensutilga ning kõik autod, mida seadus võimaldab.

Meie autoasjanduse ja bensiinitankimise esikangelane parlamentaarses ajaloos oli muidugi Mihhail Stalnuhhin.

Ma tegelikult ei usu, et riigikogulase jaoks ette nähtud maksumaksjate taskust pärinev kütuselimiit võiks kahjustada rahaliselt märkimisväärselt eelarvet, ent tegemist on pigem õiglustundega. Kui töösõitu sooritad, saame ju asjast aru, ent kütusekaanimine lihtsalt isiklikel huvidel ei tundu küll väga äge mõte ja on üsna kesine vaatepilt.

Ostap Bender, kellest loo alguses pajatasime, oli teel Tšernomorski linna (silmas on peetud Odessat), et saada kätte müütiline miljon rubla. Ja just tee peal avastas ta, et «autode tähesõidu raames» vedeles tee peal vaaditäis lennukibensiini. Autojuht Kozlevitšile meeldis muidugi lennukibensiin.

Nõme, kui ka meie Kozlevitšid kujutavad ette, et saavad maksumaksja «lennukibensiiniga» sõita ükskõik millisesse punkti ja ükskõik kui kaugele – kuhu aga pähe tuleb!

Vennaskond, «Täna jälle me joome bensiini», kuula siit: