MART RAUDSAAR ⟩ Nursipalu nurjunud tulemine

Navitrolla maale Võru kortermajade seintel teavad ilmselt kõik kohalikud. Foto: MART RAUDSAAR

Terav vikat leiab viimaks kivi, nagu öeldakse. Jälgisin meedia vahendusel huviga võrokeste esimest kongressi, mis kuulutas võrokesed põlisrahvaks ning tahab võro keele tunnustamist ja looduskeskkonna kaitsmist.

Kivi, nagu te ehk mõistate, on võrokeste ärganud eneseteadvus, vikat aga hoogsalt vehkiv keskvalitsus. Kuna olen käinud regulaarselt Võrumaal ja olen seal suhelnud suure hulga erinevate inimestega, on mul vee temperatuuri kasvust olnud hea ülevaade. Nüüd on vesi juba peaaegu keev.

Kui ma ütlen, et Eesti riik on teinud vea juba varem, siis ma ei mõtle seda üldse Võrumaa kontekstis. Ma mõtlen seda, kuidas meie riigis on taasiseseisvumisest saadik planeeringuid ellu viidud. Ehkki seadus näeb ette asjasse puutuvate inimeste kaasamist (kelle naabrusesse tuleb liimivabrik või midagi sarnast), on kaasamine muutumas pigem sõimusõnaks.

Planeerimine peaks meil lihtsustatult olema kolmekihiline. Esmalt riigi üldplaneering (raudteed, elektrijaamad jne), teiseks omavalitsuste üldplaneering (kus on tööstus ja kus on elurajoonid) ning kolmandaks konkreetsete kinnistute või piirkondade detailplaneeringud, mis näevad ette juba ehitusmahud ja ehitiste asukohad.

Me oleme viimasel ajal kuulnud palju irooniat selle kohta, et inimestele ei meeldi nende tagaaias mitte miski. Ei tselluloositehas, ei tööstuslik kanala ega ammugi mitte Rail Baltica trass või Nursipalu harjutusala. Et progress, areng ja riigi kaitsmine välisvaenlase vastu pole nende objektideta võimalik.

Ma oleksin selle irooniaga nõus, kui poleks kahte «aga». Esiteks, kui inimene ostab oma kodu, peab tal olema kindlus, mis ümbruskonnas lähemate aastakümnete jooksul toimuma hakkab. Selleks ju planeering ongi! Toon näite. Üks mu tuttav ostis Saaremaale ilusasse kohta maja. Mõned aastad hiljem rajati tema kodu lähedale süvasadam. Ehkki planeeringus oli sadama võimalust märgitud, rahustati teda omal ajal jutuga, et «see ei ole midagi erilist» ning on «hüpoteetiline võimalus». Kuid tuli suur sadam, elukeskkond muutus ning turvalisest tagahoovist sai läbikäiguhoov ning maja tuli panna müüki, sest inimene soovis vaikust ja rahu. Õnneks olid üleüldised kinnisvarahinnad vahepeal pisut kasvanud, mis kompenseeris süvasadamast ja sellega seotud liiklusest tuleneva hinnalanguse.

Praeguseks muide on süvasadamas ja selle ümbruses üsna vagane lugu ning pole üldse kindel, et see investeering oli mõistlik – kuid see on omaette kirjatükki väärt.

Teiseks, väga sageli on nii riik kui omavalitsused planeerimisprotsessi suhtunud kui ebameeldivasse formaalsusse. Praktikas on planeeringutel olnud kaks etappi. Esimene etapp: midagi pole veel toimunud, ärge muretsege, asja alles arutatakse! Teine etapp: otsus on langetatud, kus te varem olite? Nüüd pole enam midagi muud teha, kui tulemustega leppida.

Planeeringuga hanitamine on võimalik siis, kui planeerijad hoiavad infot kinni ja täidavad seaduse mõttes miinimumi, mille õiguspärasus on seadust lugedes ja tehtud miinimumi võrreldes omakorda üsna kaheldav – ehkki juriidiliselt on kõik korrektne. Tuleks teha kümme kätekõverdust, kuid selle asemel tehakse kümme hantlitõstet, ja hantel on ka üksnes paarikilone. Kätekõverduste all pean silmas asjasse puutuvate kodanike informeerimist.

Loomulikult ei tekita niisugune asjade kulg inimestes usaldust. Väike Eesti riik peaks olema koos rahvaga, kuid üha selgemalt on näha, kuidas riik ajab riigi asju ning inimesed ajavad inimeste asju, püüdes vaikselt ellu jääda.

Tuleme peale seda pikka sissejuhatust võrokeste ja Nursipalu juurde. Arvestatavaks vastuargumendiks planeeringu pulkadeks lahti võtmisele ja uuesti tegemisele on väide, et julgeolekuolukord on muutunud viisil, mida polnud eelmiseid planeeringuid tehes võimalik ette näha ning nüüd pole meil enam eriti aega. Kui me ei panusta oma kaitsejõududesse, tuleb ühel hetkel Venemaa ja võtab kõik ära – või vähemalt lagastab viisil, nagu oleme näinud Ukrainas. Seal toimuv ukrainakeelsete raamatute põletamine ja inimeste kodude rüüstamine ei erine Eestis 1940. aastatel nähtud okupantide ja kollaboratsionistide kuritegudest. Ja ühe esimese maakonnana jääb sissetungijatele ette Võrumaa. See on väga tõsine argument.

Teisalt, kas Eesti riik on olnud võrokeste vastu lõpuni aus ning planeeringuprotsess (nii enne kui peale Venemaa kallaletungi Ukrainale) on olnud inimesi kaasav ning avatud? Ei ole, ja sellepärast ongi võrokesed tulnud tänavale.

Kas seda olukorda võib ära kasutada Venemaa? Loomulikult on see idanaabrile väga meelepärane, kui meil tekivad omavahelised vastuolud ja lõhed. Ühtset rahvast pole võimalik võita, ta on motiveeritud ja kõrge moraaliga, lõhestatud rahvas on nõrk vastane.

Kuid oleks väga vale – ja see ei viiks meid mitte kusagile –, kui keskvalitsus hakkab võrokesi süüdistama putinismis ja Venemaa huvide teenimises. Inimesed seisavad oma kodude eest, oma kultuuri eest ja oma elukeskkonna eest, see kõik on mõistetav. Et Venemaa võib siit oma koore riisuda, on juba tagajärg, kuid mitte põhjus.

Keskvalitsuse suurim viga on olnud selles, et asju on üritatud ajada nii nagu viimastel aegadel alati. Kuidas on asju aetud viimastel aegadel alati, seda ma selgitasin planeeringutest rääkides loo alguses. Lisaks on pandud patta tublisti poliittehnoloogiat. See ei ole aus ja see ei meeldi inimestele. Ja miks peakski meeldima?

Ma arvan, et Nursipalu juhtum on Eesti riigile lakmustest. Võrokestest võib rulliga üle sõita, kuid selle tagajärgedele Eesti riigi suhtes ei taha ma mõelda. Võrokesed on ärganud ning keskvalitsuse üllatuseks tulnud arvukalt tänavale. Protestide mahasurumine ei saa olla lahendus.

Mis siis oleks lahendus? Laiemalt, planeeringuprotsess tuleks Eesti riigis korda teha ja inimesi (ning Võrumaa näitel ka omavalitsusi) tuleks päriselt kaasama hakata. Mitte naljapärast või vormiliselt, vaid ikka päriselt kohe. Teiseks, konkreetses Nursipalu harjutusväljaku planeeringus tuleb kogu protsess lahti võtta ja seda inimestele selgitada. Tuleb vabandada ja öelda, et me nii enam ei tee. Kuigi ma ei mõtle planeeringu nullist uuesti tegemist, selleks ei pruugi tõesti enam aega olla. Kolmandaks, kui avalikkus veendub, et kaitsejõududele on seda polügooni tõepoolest hädavajalikult tarvis, siis peavad inimesed saama oma kodude eest väärika kompensatsiooni. Praegu käib selle teemaga mingi arusaamatu närutamine.

Mul olen kindel, et võrokesed, kes on suured maakonna patrioodid, tulevad kompromissidele, kui nad mõistavad Eesti riigi kaitsevajadusi ja saavad ebamugavuste eest piisava kompensatsiooni. Praegu on õhus kahtlus, et asjad pole ikkagi nii, nagu nad on; et midagi on inimeste eest varjatud (ja kuna on ka, siis jääb õhku küsimus, kui palju ja mida üldse uskuda) ja et äkki saaks kuidagi teisiti, ilma Nursipalu laiendamata. Aga Eesti riik peaks oma suhtumist ja käitumist inimestesse otsustavalt (ja usutavalt) muutma. Asi on, aga ei ole ainult Nursipalus.

Alustuseks peaks poliitikud õppima inimestele arusaadavalt rääkima. Ja vastama küsimustele.