MART RAUDSAAR ⟩ Kas meid ootabki ees demograafiline vetsupott?

Mart Raudsaar. Foto: Remo Tõnismäe

Kahju, väga kahju! Eesti riik on hakkama saanud järjekordse mõtlematusega. Lasterikaste perede toetust vähendatakse ning seda uue valitsuse ühte esimest otsust saadab retooriline müra vajaduspõhisest lähenemisest ning esimese ja teise lapse võrdsest kohtlemisest kolmanda, neljanda ja teiste lastega peredes.

Kui te nüüd arvate, et ühe- ja kahelapselised pered saavad toetust juurde, siis te eksite. Riigieelarves puuduvad selleks «vahendid». Maakeeli tähendab see seda, et raha ei ole.

Teisipäeva lõuna paiku intervjueeris Mirko Ojakivi Vikerraadios sotsiaalkaitseminister Signe Riisalot ning see intervjuu oli väga hea. Kuulake! Ojakivi mainis oma küsimuses mõnede rahvastikuteadlaste tähelepanekut, et rahvastikupoliitika meetmest tehakse sotsiaalpoliitika meede. Ma arvan, et nii see tõesti ongi.

Juba siis, kui käisin kolmkümmend aastat tagasi ülikoolis, rääkis professor Rein Taagepera demograafilise vetsupoti ohust. See tähendab, et kui lapsi jääb vähemaks, siis saab tulevikus olla loogiliselt veelgi vähem lapsi. Lisaks, rahvastiku taastootmiseks on vaja, et peres oleks vähemalt kaks last. Kuna me teame, et kõik lapsi ei saa või ei soovi saada, siis muutub oluliseks suurperede roll, kus on kolm ja enam last. Siis võib-olla ei uhu ajalugu meid rahvana demograafilisest vetsupotist alla. (Muide, riigieelarvesse raha saamiseks võiks olla üks võte jõhker lastetusmaks? Miks sellest pole midagi kuulda olnud?)

Kahetsusväärne – antiikloogika seisukohalt sofistlik – on sotsiaalkaitseministri jutt, et laste sündimist ei mõjuta ainult toetused, vaid oluline on ka keskkond. Toome paralleeli. Kas inimeste töölkäimist mõjutab ainult palk? Kindlasti mitte, oluline on ka keskkond. Kas saab vahepeal pinksi mängida, kas kontoris on soe ning kas makstakse kinni mõni päev jõusaalis rassimist. Samuti on oluline see, et ülemus oleks normaalne inimene. Jah, see kõik on oluline. Olulised on ka ühiskondlik-kasuliku töö tunnid ning vabatahtlik töö keskkonna või vaesustkannatavate inimeste hüvanguks (hoiatus: siin ma ei ole sarkastiline, vaid mõtlengi nii!). Aga ometi ei tööta palgata ju keegi, ehkki on erandeid.

Meenutame sõjaaegset Suurbritanniat. Inimesed (sageli naised, sest mehed olid rindel) töötasid mitmes vahetuses jahedates ning kehva valgustusega tsehhides, tootes relvastust, moona või muid vajalikke tarbeid. Inimeste moraal oli kõrge ning nad olid valmis ülima eesmärgi – võidu ja riigi püsimise nimel – tooma suuri isiklikke ohvreid, aga mitte üksnes abstraktse riigi ja konkreetsema kuninga nimel, vaid mõeldes oma lastele ja nende tulevikule.

Nii et palk võib olla närune ja isegi keskkond halb, aga inimesed töötavad – ja kujutage ette, saavad isegi lapsi, ehkki sõja ajal kahtlemata vähem, kui pärast sõda (meenutame beebibuumi USAs peale Teise maailmasõja lõppu).

Viited sõjale kõlasid ka Signe Riisalo vastustes Mirko Ojakivile. See võib nii olla, et rahvusvahelise pingelise olukorra tõttu on ka Eestis sündimas vähem lapsi. Kuid see on vaid väide, mis vajab empiirilist uuringut, mida pole – nagu praegu pole (taas kord!) terviklikku ja korralikku mõjuanalüüsi.

Mulle meenub veel üks praeguses kontekstis piinlikust tekitav asjaolu. Vaidlus, kas toetused laste sündivust suurendavad või ei, on juba mõni aeg tagasi peetud. Toona, kui neid peeti, oli valitsuses samuti Reformierakond, kuid peaministriks legendaarne Andrus Ansip, kes toetas lastetoetuste märkimisväärset suurendamist. Peale lastetoetuste suurendamist keeras sündivus kasvule ning ma mäletan mitut rahuloleva Ansipi intervjuud. Aga miks mitte, mida rohkem lapsi, seda parem on meie tulevik ja mulle pole mingi probleem, kui see sünnib Reformierakonna poliitika tulemusena. Tõsi, lastetoetused ei eristanud esimest, teist ja kolmandat last viisil, nagu seda tegi eelmine valitsus, mida küll juhtis taas Reformierakond.

Siin on peidus järgmine piinlikust tekitav asjaolu: nimelt see, kuidas mõned poliitikud, kes olid nii eelmises valitsuses (kes tõstis suurperede toetust) kui on ka praeguses valitsuses (kes kärbib suurperede toetust) vastandavad esimest-teist ning kolmandat last. Et siis kolmandale lapsele ei tohiks anda rohkem raha kui esimesele ja teisele lapsele.

Ma ei tea, kuskohast niisuguse ülima võrdsuse idee on tekkinud, kuid see on esiteks eluvõõras ja teiseks ebaeetiline. Vaatleme kõigepealt eluvõõrust.

Iga majandusinimene teab, et tootmise suurendamise puhul ei suurene kulud lineaarselt, vaid mingil hetkel hüppeliselt. Kui kümnes treipink ei mahu enam tsehhi ära, tuleb ehitada teine tsehh ning see on märkimisväärne kulu. Vaadates Ukraina viljaekspordi teemat, sealsed põllumehed suudavad kasvatada nii palju vilja, et selle eksport mööda maismaad oleks nagu kaevust vee klaasiga kandmine. Vaja on suuremaid mahte, vaja on transpordilaevu, et hoida eksport käigus ja kulud kontrolli all.

Ühel mu tuttaval sünnib varsti kolmas laps. Peale toredate seikade tähendab see talle mõningaid ebameeldivaid ning uusi, hüppeliselt suurenevaid kulusid. Esiteks ei mahu lapsed olemasolevasse autosse ära, vaid tal on vaja uut ja suuremat (mida ootab peagi mõnus maksustamine). Ainuüksi kahe väikelapse ja ühe imiku riietamine on suur väljakutse, kõnelemata nende toitmisest. Oma jõududega pole võimalik enam kodus hakkama saada, olles isegi vanavanemaid ja muid sugulasi mobiliseerinud, vaid aeg-ajalt on vaja palgalisi abilisi.

Kõige suurem probleem on muidugi selles, et perekond ei mahu enam olemasolevasse korterisse ära, sest – ime küll! – lapsed kasvavad ja kasvavad üsna kiiresti.

Loodetavasti olen suutnud suurperede toetuse vähendamise eluvõõrust selgitada. Aga milles seisneb ebaeetilisus?

Ebaeetilisus seisneb kuni kahe lapsega perede ja suurperede vastandamises. Jah, toetust vajavad mõlemad, kuid mõnda aega oleme kommunikatsioonis näinud sõnumeid, mis apelleerivad kadedusele. Kuni kahe lapsega perele tehakse justnagu liiga, et kolme ja enama lapsega pere hakkab kolmanda lapse sünni järel hüppeliselt rohkem raha saama. Lapsed aga peaksid saama võrdset toetust!

Mis siis nüüd peale suurperede toetuse kärpimist parem saab? Suurperedelt võetakse raha vähemaks, aga kuni kahe lapsega pered ei saa ju raha juurde. Teenused pidavat küll paranema, need teenused, mida saavad nautida võrdselt kõikide perede kõik lapsed. Paranevad – võib-olla. Meil pole ju võimalust näpuga eelarves järge ajada ning nentida, et suurperede kärpetoetus läheb justnimelt harvikhaigete laste toetamiseks.

Jah, elatisabi summad suurenevad sajalt eurolt kahesajale eurole. See on tore, kuid see on sotsiaalmeede, mitte rahvastikumeede.

Vaadates ERRi gallupit sotsiaalkaitseministri intervjuu juures, on näha, et eesti rahvas on taas kaheks aetud, seekord küsimuses: kas peate õiglaseks lasterikka pere toetuse kärpimist? Tulemus on põhimõtteliselt pooleks.

Mirko Ojakivi küsis intervjuu lõpus Signe Riisalo käest, kuidas tagada Eesti peredele kindlust, et nad saavad oma riiki usaldada ja et neilt järgmisel kuul ära ei võeta seda, mida eelmisel lubati, isegi kui võimul on enam-vähem samad inimesed. «Küsimus on selles mõttes laiem, et kõik inimesed peavad saama Eesti riiki usaldada,» vastas Riisalo, «ka need inimesed, kelle peredes kasvab üks või kaks last, või kes täna oma esimest last planeerivad. See inimeste võimalikult õiglane ja võrdne kohtlemine ongi riigi ülesanne, et kõik inimesed saaksid ennast siin riigis hästi tunda.»

Kas see oli nüüd ikka päris asjakohane vastus?

Mina ei tunne ennast hästi seetõttu, et ei saa olla juba mõnda aega 100% kindel, et mõistan ministrite juttu. Võib-olla keegi lahke inimene aitab mulle toimuva valguses seletada, mida tähendavad rahvastikupoliitika ja äsjase suurperede toetuse kärpimise kontekstis järgmised ministri fraasid:

Meil on väga värskelt vastu võetud heaolu arengukava, mis käsitleb kõiki neid [rahvastiku] teemasid.

Üle-eelmise valitsuse ajal on loodud rahvastiku komisjon, mis toimetab ministeeriumite üleselt.

Pean õigeks vajaduspõhist lähenemist toetuste kui ka teenuste puhul.

Me saame õiglustunnet suurendada ja saame pöörada väärtuspõhisemalt suuremat tähelepanu kahelapselistele peredele.

Demokraatliku õigusriigi positiivne külg on, et huvitatud osapooled saavad pöörduda kohtusse.