ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: hüva leili ehk Vene riigiduuma saadikute lõplik lolliksminek

Kaader filmist “Saatuse iroonia ehk hüva leili” Foto: Erakogu

Tsenseerimine on Venemaale olnud läbi aegade omane. Vaba sõna maksab karta kui tuld, arvab Juku-Kalle Raid. Aga lisaks saab «ümber töödelda» ka klassikat. Kas nüüd on järjekord jõudnud kultusfilmini «Hüva leili ehk saatuse iroonia»?

Vene filmikunsti ajalugu on alati väga õpetlik jälgida. Üsna tihti võib täheldada, kuidas filmid aja muutudes äkki samuti muutuma hakkavad. Tänasel Venemaal ja pea sajanditagusel Venemaal pole mingit vahet. Kõige vahvamad hüpped on tabanud neid kinolinte, mis kajastavad oktoobripööret – või nagu kommunistid ise hellitlevalt seda sigadust kutsusid – oktoobrirevolutsiooni. Ent nagu me kohe näeme, jätkub pusserdamine ka täna.

Oktoobripöörde näide

1927. aastal, mil pöördest sai mööda kümme aastat, tähistati juubelit muidugi ka filmidega. Peategelane ja kõige tähtsam tüüp üleüldse neis filmides on muidugi Lenin, ent talle hiilib tasakesi kannule Stalin, kes selleks ajaks on juba kõrvaldanud võimult kõik oma konkurendid.

Kümme aastat hiljem, 1937, näidatakse «revolutsiooni» lugu juba selles võtmes, et kogu asja korraldasid Lenin ja Stalin kahekesi, nii-öelda sõbralikult käsikäes.

Veel kümnend edasi ei jää aga mingit kahtlust, et Lenin käis ikkagi pidevalt Stalini käest nõu küsimas – ilma Jossita poleks miskit juhtunud.

Ent kui Stalin 1953. aastal vuntsid nurka viskab ja 1956. aastal Hruštšov teda avalikult isikukultuse eest Moskvas nahutab, muutuvad kohe ka vanad filmid: Stalinit hakatakse viivitamatult lintidelt välja lõikama. Kõigepealt arglikult ja tasakesi, ent lõpuks käiakse filmid üle justkui mootorsaega ning lõpuks ei jää Stalinit neisse üldse alles. Näiteks Brežnevi ajal hakati Stalinit tasahilju filmidesse tagasi kleepima. Soovitan nende «teostega» tutvuda, see on väga lõbus.

Pagana poolakas!

Mõni aeg tagasi ilmnes aga, et sellistest traditsioonidest peetakse Vene riigiduumas senini lugu. Me oleme harjunud koogutavate saadikutega, kes endal kasvõi pihiku lõhki pingutavad, et aga Putinile võimalikult valjuhäälselt oma truudust kinnitada.

Nüüd võib muidugi riimis küsida, et miks tahab saadik Zanko kultusfilmi nüsida.

Nüüd aga kraaksatas duumasaadik Olga Zanko, et on käes sobiv moment tegemaks ümber filmi, mida teab peast iga venelane ning ilmselt suur osa eestlastestki. Muidugi on selleks teoseks igal aastavahetusel kõigis vene kanaleis näidatav «Hüva leili ehk saatuse iroonia». See on sümpaatne lint, autoriks Eldar Rjazanov, mis sai hitt-teoseks ning kõigi lemmikuks kohe pärast linastumist 1976.

Nüüd võib muidugi riimis küsida, et miks tahab saadik Zanko kultusfilmi nüsida. Asi väga lihtne ning nagu paljud muudki taolised juhtumid on ka kõne all olev seotud Ukraina sõjaga.

Ka kõne all olev mõte on seotud Ukraina sõjaga.

Filmis mängib naispeaosa poola kaunitar Barbara Brilska, kes aga nimetas putinistlikke venelasi «jumala poolt äraneetud rahvaks».

See tekitas saadikutes muidugi pöörast viha.

Poolaka ülekleepimine

Seepeale hakkas duumasaadik Olga Zanko uurima, et ega tänapäeva tehnika juures poleks juhuslikult mitte võimalik poolatari asendada mõne vene näitlejaga. Ilmselt kujutab Zanko ette, et poola naise saab kummiliimi abil vene omaga üle kleepida. Igal juhul ei kõlba üldse, et vene armastatuimas filmis esineb poola fašist.

«Näitleja jaoks on kõige hullem, kui ta unustatakse,» teatas Zanko, «Venemaa andis sellele poolatarile kuulsuse ja au, ilma venelasteta poleks ta keegi. Pole aga midagi lihtsamat, kui ta nüüd filmist eemaldada, sest see poola naine on venelasi solvates teinud ise oma valiku.» 

Ilmselt kujutab Zanko ette, et poola naise saab kummiliimi abil vene omaga üle kleepida.

Zanko lähenemine pälvis duumas muidugi üldise heakskiidu. Kõige ägedam oli aga muidugi, kuidas sotsiaalmeedias sellele venelased reageerisid: leidub heakskiitvat mõminat, aga ka päris musta huumorit. Nii näiteks soovitatakse väheke täidlasel Zankol ise poola kaunitari mängida.

Olga Zanko Foto: Erakogu

Nii ongi brežnevistlikku Venemaad hellitlevalt ja nostalgiliselt näitav film saanud osaks propagandast ning sõjast. Kui aga järele mõelda: kui palju parem on läänes leviv kirjandusklassika ümber kirjutamine, poliitkorrektseks muutmine ning hambutukstegemine?

Mitte eriti, eks ole ju?