Järsk maksutõus pole mokkamööda kellelegi, aga praegu käsil olev võib Eesti vaesemaks teha, arvab Juku-Kalle Raid. Ehk oleks pidanud siiski kõigepealt vaatama üle liigselt vohava avaliku sektori ning seal välkkiirelt suuremat harvendust korraldama.
Venemaal pajatatakse siiamaani Peeter Ist kui maailma kõige kõvemast mehest – mõistagi koos Ivan Julma, Stalini ja Putiniga. Mis teha, mälu on valikuline, keskmine kodanik väheke tubakas. Peeter I kaasaegsetele nii hirmsast ei meeldinud ning üks asi, mis selle tingis, olid maksud.
Habemega bojaarid
Näiteks meenutab ajalugu meile habememaksu. Tagurlikud bojaarid uskusid, et habe sümboliseerib staatust, väärikust, ülemuslikkust. Mida karvasema tuustiga ringi käisid, seda ägedam bojaar olid. Aga siis käis üks vastik nolgirajakas – mis siis, et tsaar – korraks Euroopas ja kukkus ülemkihti tsiviliseerima, mille hulka kuulus muidugi ka luua eemaldamine lõualt. Nägu olgu läänelikult sile. Bojaarid ei soovinud habemest vabaneda, neile, kes vastu põtkisid, kehtestati habememaks.
Muidugi on üsna selge, kuhu ma tüürin: Eesti maksukoormuse järsk suurenemine. Ühest küljest kõik selge – raha põle, nagu hüüdis setu supermarketis, aga riik tahab pidamist.
Üks variant ongi puuduolev ekvivalent kodanikult, kohalikult ettevõtluselt jne välja väänata. Sellega käib aga alati kaasas üsna suur «aga». Maksustamistuhinas võib juhtuda sihukene õnnetus, et ettevõtlus saab põõna ning kui mingi osa pankrotistub, võib see kõik vastupidise efekti tekitada. Lisaks läheb inimestel tuju niruks, ehkki see maksutõus ei ole ju nüüd teab mis suur.
Aga maksudega ongi selline kentsakas asi, et see tühine kaks prossa mõjub vaestele märksa rohkem kui rikkamatele.