MART RAUDSAAR ⟩ Jälle see automaks: maksma hakkate ilmselt kõik

Mart Raudsaar. Foto: Sander Ilvest

Ehkki vahepeal on meie poliitikaelus juhtunud palju huvitavat, jätkame automaksu teemat. Sellel teemal on ilmnenud väga palju uusi asjaolusid, kuigi veel mitte midagi lõplikku.

Üks on kindel. Kuulates poliitikute avaldusi, maksma hakkavad kõik autoomanikud. Maksavad luksusautode (kalliste autode) omanikud, sest nende omandamine on kallis. Ja maksavad odavate autode omanikud, sest need on vanad ja saastavad rohkem keskkonda.

See on nii, et kõik maksavad, sest Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad räägiksid automaksust kõneldes justnagu kahest erinevast maksust. Mõeldes keskkooli keemiatunnile, võib teoreetiliselt juhtuda, et need erinevad lähenemised neutraliseerivad üksteist nagu hape ja alus, kuid see on siiski vaid teoreetiline võimalus. Riigil on raha vaja ning koalitsioon loodab automaksuga koguda 120 miljonit eurot, see number on praeguseks paigas.

Esimene maks. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets on kõnelenud erinevates intervjuudes ühiskonna «nügimisest» vähem saastavate autode poole. Eesmärk on ilus, kuid senini defineerimata. Kas võtame arvesse ainult autode heitmed või ka nende tootmiseks tehtud keskkonnakahju, mis on elektriautodel sisepõlemismootoriga autodega võrreldes suurem? Väljalaskegaasidest kõneldes, kas võtame arvesse absoluutsed või relatiivsed arvud? Suurekubatuuriliste mootoritega autodel on rohkem heitgaase, kuid olenevalt tootmisajast ja mootoritüübist võib neid olla kilovati kohta vähem kui väikesel autol.

Ent ma ei taha muuta keskkonnahoiu mõtet naeruväärseks sofistliku heietusega. Lihtsalt viitan sellele, et teema on veel läbimõtlemata. Aga kahtlemata oli koalitsioonist tark saata Lauri Läänemets kõnelema esmaspäevasesse «Aktuaalsesse kaamerasse», kuna sotsid on ainsana enne valimisi rääkinud võimalikust maksutõusust ning seega oli temal kõige lihtsam säilitada ristküsitluses oma nägu.

Teine maks. Tulevane rahandusminister Mart Võrklaev on kõnelenud intervjuudes luksusautode maksustamisest ning toonud näiteks elektriautod, mille ostmine maksab palju. Elektriautodel väljalaskegaase pole (ning seega peaks nemad jällegi Läänemetsa käsitluses olema tõenäoliselt keskkonnahoidlikud masinad, mille omandamise suunas ühiskonda «nügida»). Ometi nügib Võrklaev ühiskonda teises suunas, soovides nullemissiooniga elektriautosid maksustada, sest need «maksavad palju». Maksavad tõesti palju, vahepeal pakkus riik mäletatavasti elektriautode ostjatele soodustust. Maksu kehtestamise järel seda soodustust me vist enam ei näe, kuid mine tea, kui tegemist on eurorahaga.

Millist autot peaks siis ostma vaene maainimene, kelle huvide kaitsest seoses automaksuga on poliitikud viimasel ajal palju rääkinud? (Kuidas neid huvisid täpsemalt kaitsta, ma ei tea, sest iga maksu puhul muudavad erandid selle maksu kogumise keerulisemaks ja kallimaks.) Ilmselt mitte elektriautot, sest seda peetakse per se luksusautoks. Kindlasti mitte uut autot, või kui, siis igal juhul enne järgmise aasta keskpaika, mil maks kehtima hakkab. Nimelt on maksust kõneldud kui võimalikust kaheosalisest maksust. Esimene kord hakkab inimene maksma siis, kui ta auto ostab ja maksab teatud protsendi auto soetamishinnast (seda protsenti me veel ei tea), ning teine kord iga aasta teatud summa auto omamise eest.

On üsna loogiline eeldada, et kallima auto aastamaks on suurem kui odavamal. Samuti võib kallima aastamaksuga olla suurekubatuurilise mootoriga auto. Seda loogikat arvestades on ilmsesti kõige soodsam mõne miniauto soetamine, nagu Renault Twingo või Daewoo Tico. Pean head lugejat siiski hoiatama, sest Renault Twingo ei ole mõeldud maanteel sõitmiseks, vaid see sobib väikeste distantside läbimiseks linnakeskkonnas.

Kakskümmend neli aastat tagasi sõitsin sellise autoga Örebrost Oslosse (suvel, kui polnud lund) ning mulle meenus toonasest veelgi varasem õnnis aeg, kui väntasin sõbra juurde maale kokkupandava Vene jalgrattaga, millel on tillukesed rattad. Umbes selline tunne võiks olla õmblusmasinaga vändates. Vurin on kõva, aga edasi väga ei jõua. Lisaks tuleb võidelda erinevate loodusjõududega (maanteekivid, tuul, tõusud ja langused), mis nõuavad juhi vastupidavuselt lõivu.

Ent oodakem! Kui täpsemad arvutusvalemid selguvad, saab iga inimene leida oma vajadustele kõige paremini vastava sadulpunkti («sadulpunkt» on termin mänguteooriast, mis tähistab parimal moel optimeeritud tasakaalupunkti võimaliku kasuliku ja võimaliku kahjuliku strateegia vahel). Inimesed on leidlikud ja nutikad ning lahendused ei jää tulemata. Võib-olla on maal talvel kõige mõistlikum poes käia hoopis traktoriga, mis ei ole teadupärast auto.

Keskkonnahoid on retooriliselt tore, kuid mulle meeldiks kõige rohkem selle teema juures ausus. See tähendab, et poliitikud ütlevad: riigil raha ei ole, seda on vaja selleks ja selleks ning seetõttu kehtestame vastava maksu. Seega oleks õiglane, kui automanikud teavad, et nende automaksu eest ostetakse näiteks kaks aastat relvastust ning seejärel suunatakse raha teede ehitusse. Igasuguseid raskuseid on alati kergem taluda, kui me teame nende eesmärki ning loodame, et pärast hakkab kergem.

Mõeldes kütuseaktsiisi saatusele, ma kardan, et seda siiski ei juhtu. Meenutades eelarve menetlemist riigikogus, on saadikudki kurtnud, et eelarve vormistamise keerulisuse tõttu ei saa nad väga täpselt aru, kuhu raha läheb. Rahandusministeeriumis on õnneks targad ametnikud, kes seda teavad.

Maksustamise üldine kogemuslik loogika ütleb seda, et ajutised maksud muutuvad kiiresti alalisteks (nagu näiteks käibemaksu 18 protsendist sai 20 protsenti tänaseni, ehkki sellest kõneldi omal ajal kui kriisimeetmest) ning sihtotstarbelisena mõeldud maks läheb varem või hiljem hädavajaduste lappimiseks käiku, nagu läheb haamri alla jalgratta raha kogumiseks mõeldud seapõrsas siis, kui leivaraha enam ei ole.

Kõige soodsam on inimesele muidugi hüpoteetiline olukord, kus tal üldse autot ei ole. Käisin kunagi ammusel ajal külas ühel Rootsi tüdrukul ning talle ei meeldinud sugugi minu autoga sõita, ehkki see oli väikesekubatuurilise mootoriga ja pealegi valget värvi nagu tüdrukute luutsinapäeva riietus. Auto pidigi maja ette seisma jääma, kus tal seletamatul moel peagi üks kumm tühjenes. Kohtasin kõikjal veendunud keskkonnateadlikkust. Midagi polnud teha, sõitsime tema vanavanemate juurde bussiga. Kuid ühel hetkel pidid vanavanemad sõidutama meid oma autoga, sest oli vaja kulgeda kuhugi kaugemale ja me olime maal Kalmari läänis. Vanavanematele võis autosõidu andeks anda, sest vanad inimesed ei olnud ega pidanud olema keskkonnateadlikud, saame aru.

Mulle meenub veel üks mälupilt mitmed head aastad hiljem Taanist. Minu tuttav oli ostnud endale uue ja uhke auto, mida peetaks Eesti kontekstis tõenäoliselt luksusautoks, sest see maksis palju, nagu maksavad Põhjamaades kõik uued autod (kui ma mäletan õigesti, siis eraauto ostja peab maksma makse kuni 150 protsenti ostetava auto väärtusest, mis on riigi tulude ja keskkonnakaitse seisukohalt väga eeskujulik lahendus). Kuna ta oli ostnud auto oma ettevõttele, sai ta maksusoodustust ning pidi maksma üksnes käibemaksu. Sellistel autodel on kollane numbrimärk ning tagaistmed on eemaldatud, et taeva päralt keegi ettevõtte autoga oma perekonda ei veaks ning seeläbi riiki ei petaks. Seetõttu pidi sõbra poeg varjama ennast taga mingite kaltsude all (trahvid on märkimisväärsed!), samas kui mina mõnusalt juhi kõrval esiistmel ringi vaatasin. Selline on tõeline külalislahkus!

Ühesõnaga oleme teel ühiskonda, kus inimene peab hakkamasaamiseks ilmutama suuremat julgust ja nutikust ning see on minu meelest üksnes hea, sest sunnib inimesi välja tavapärasest mugavustsoonist.