MART RAUDSAAR Autorattad ragisevad, automaks tuleb (14)

Mart Raudsaar
, Kolumnist
Copy
Foto on illustreeriv.
Foto on illustreeriv. Foto: Tairo Lutter/Postimees

Riigieelarves pole piisavalt raha ning kuulates laupäevahommikust Vikerraadio intervjuud Jevgeni Ossinovskiga, tundub, et ühe viisina raha hankida on koalitsioonileppes kirjas automaks. Eesti olevat üks viimaseid riike Euroopa Liidus, kus automaksu veel ei ole, ütles Ossinovski.

Automaksu kehtestmine pole aga sugugi lihtne küsimus ning kindlasti mitte hõbekuul riigi rahandusliku olukorra parandamiseks. Veel oleks aus mainida, et kaudselt on meie riigis sõitvad autod juba maksustatud, nimelt kütuseaktsiisi abil.

Mulle väga meeldib mõte, et riigi rahandus tuleb korda teha. Selle korrastamise käigus tuleks vaadata, mida riik teeb kütuseaktsiisiga, mida lubati kehtestamise ajal kasutada üksnes maanteede remondiks ja ehitamiseks. Teame aga, et juba kaua aega kasutab riik seda raha ka muul eesmärgil ning maanteede korrastamiseks jääb eelolevatel aastatel raha puudu, kõnelemata uute teede ehitamisest. Niisiis, alustada tuleks sellest, et riik peab kasutama kütuseaktsiisi sihipäraselt!

Aga automaksust, miks pole automaksu kehtestamine lihtne?

Tõenäoliselt saavad ka sotsiaaldemokraadid ja eeskätt sotsiaaldemokraadid aru, et ühtviisi pole võimalik maksustada suurlinnas linnamaasturi omanikku ning Võrumaal roostes audiräbalaga sõitvat maameest. Need olid nüüd väga stereotüüpsed näited, aga näitlikustamata ei saa. Kui ma käin Tallinnas, sõidan enamasti ühistranspordiga ning see on põhimõtteliselt võimalik. Kui ma käin Võrumaal, sõidan autoga, sest ühistranspordiga liiklemine teeks retke mitmepäevaseks ning nii palju aega mul ka nüüd ei ole.

Maapiirkondades on autode kasutamine hädavajalik möödapääsmatus, mitte kasutajate mugavus. Seal lihtsalt ei ole sellist ühistranspordi võrku, nagu on suurlinnades. Mõnes kohas ei käi buss üldse. Palun kahtlejatel lahkesti Tallinnast sõita Rõugesse, ja sõita ühistranspordiga!

Väga suur kiusatus on üles kütta klassiviha luksusautode omanike suhtes, et las nad raisad maksavad rohkem. Aga kuidas seda ellu viia? Maailma mõistes luksusautosid on Eestis suhteliselt vähe. Ma olen Toompeal õigeusu kiriku läheduses näinud seismas Rolls-Royce’i ning mõned udupeened margid sõidavad veel linnas ringi. Seega haruldaste markide maksustamine võib olla mõeldav, kuid ilmselt mitte väga tulutoov, nagu polnud eriti tulutoov paadimaksu idee omal ajal Elva linnavolikogus.

Võib-olla tuleks rohkem maksustada autode suurust, täpsemalt öeldes mootori suurust?

Nojah. Kõik maamehed ei sõida audiräbalatega, vaid mõned sõidavad korralike maasturitega, sest talvel lumesupis lihtsalt teisiti pole võimalik. Linnas koristatakse lumi kähku ära või siis hakkavad inimesed juba järgmisel päeval õiendama. Maal võib see võtta aega nädala, kui just maamehed ise oma traktoreid ja sahku tööle ei pane.

Võib-olla tuleks võtta aluseks üksnes automaniku elukoht?

Seda oleme juba näinud. Enam kui kakskümmend aastat tagasi kehtestas Tallinna linn Tallinnas elavate füüsiliste isikute ja Tallinnas asuvate juriidiliste isikute sõiduautodele, veoautodele, bussidele ja mootorratastele mootorsõidukimaksu. Maksu suurus oli viis krooni iga mootorivõimuse kilovati kohta.

Mis juhtus edasi?

Edasi juhtus see, et inimesed hakkasid hääletama jalgadega, vabandust, ratastega. Sõiduautode, veoautode, busside ja mootorrataste elanikud hakkasid ennast elanikeregistris Tallinnast välja maale vanaema juurde registreerima (mis on täiesti seaduslik, poliitikud teevad seda kohalike valimiste kontekstis kogu aega). Tulemusena hakkas Tallinnale laekuv üksikisiku tulumaks vähenena ning peale mõningast juurdlemist otsustas linnavõim mootorsõidukimaksu tühistada.

Miks ei juhtu sarnast asja näiteks Hispaanias? Maksan seal kohaliku maksuna omavalitsusele automaksu. Selle maksu suurus sõltub omavalitsuse asukohast (jõukusest) ning auto väärtusest. Inimesed saavad sõltuvalt sellest, millises omavalitsuses on nad elanikeks registreeritud, omavalituselt vastu piisavalt teenuseid. Ja omavalitsus saab aru, kui vaesemad talumehed peavad autoga asju ajama või istanduses tööl käima.

Tulen tagasi loo algusesse. Laiendame teemat omavalituselt riigile, aga eks olegi Eesti ju väike ning kasvõi Eurostati jaoks oleme üks statistiline piirkond. Milliseid teenuseid saavad meie autoomanikud vastu kütuseaktsiisi eest, mida me maksame? Kuhu see raha läheb? Olukord ei tekita usaldust.

Juba praegu võime näha Tallinna tänavatel liikumas hulgaliselt Tšehhi Vabariigi numbrimärkidega autosid, mis on enamasti kallimat sorti autod. Tegemist on uue auto ostmise maksusoodustuse teemaga, millel ma hetkel pikemalt ei peatu. Kuid see peaks olema piisavalt hoiatav näide. Kui meie võimekamad inimesed tunnevad, et riik neid nöörib ning nad ei saa midagi vastu, registreerivad nad auto mõnda välisriiki ning käivad seal ülevaatust tegemas, see ei ole ilmvõimatu probleem. Teel saab osta ka soodsalt alkoholi ja tubakatooteid, mille aktsiisid hakkavad samuti «laugelt» tõusma. Pole mõtet arvata, et kõigi Euroopa Liidu riikidega oleks võimalik kokku leppida viisil, mis sellist maksukäitumist takistaks – isegi kui Lätiga peaks see õnnestuma.

Nii, nagu alkoholiaktsiisi tõstmise põhjenduseks kuuleme väidet, et inimeste tervis on parem, kui nad vähem joovad (mis on muide kontekstivaba väitena õige!), kuuleme kindlasti väidet, et keskkonnale on parem, kui sõidame autodega, mis saastavad vähem (mis on taas kontekstivaba väitena õige!). Aga millised autod need on? Vaadakem, mis on juhtunud omal ajal omavalitsuste sotsiaaltöötajatele ostetud pisikeste elektriautodega. Nende akud on enamasti läbi ning uue aku ostmine pole majanduslikult mõttekas. Elektriautode akude tootmine pole aga üldse keskkonnasõbralik tegevus.

Teadmata veel loo kirjutamise hetkel koalitsioonileppe detaile, julgen oletada, et mingil viisil maksustatakse Eesti registris olevate autode võimsus või mootori kubatuur. Väheusutav, et regioonidele nähakse ette mingit erandivõimalust. See tähendab, et suurimaks kaotajaks osutub ikka ja taas maaelanik, kes veab suure autoga kaupa ning peab suutma läbi lume ja tuisu sõita. Maaelanik, see on põline loll. (Kuidas «Kukerpillid» laulsidki? Keegi loll on ukse peale kraapinud, minu olemuse hästi ära tabanud.)

Aga ootame huviga, loodetavasti ma eksin. Tulenevalt laupäeva õhtuks selguvatest asjaoludest saan otsustada, kuidas ma ratastega hääletan.

Tagasi üles