MART RAUDSAAR ⟩ Ärge laske ennast petta, ostke parem lotot

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu

Kuidas ära tunda petist? See oli keeruline juba varem, sest välimus võis olla laitmatu ja jutt libe. Kuid kui meile varem üritati pähe määrida võrkturunduse abil plastmassnõusid või kodukülastuse demonstratsioonesinemise abil tolmuimejat, me vähemalt saime midagi – kuigi sidrunipressi võib-olla väga ei vajanud ning vaibalgi polnud väga häda midagi peale mõnede koera hambajälgede.

Interneti ajastul on ülimalt sage olukord, kus me suhtluse käigus päriselt kedagi ei näe ja hiljem ka ei saa päriselt midagi, kohe üldse mitte midagi peale paha tuju, sest rahast jääme küll päriselt ilma. Järgnevalt seletan teile, kuidas mõned skeemid toimivad ning kuidas nende rahaahnete tegelastega hakkama saada.

Viimasel ajal olen palju kokku puutunud internetipetistega. Müün oma maamaja. Enam kui kümne aasta jooksul oli sinna kogunenud igasuguseid asju, mööblit ja muud vanavara ning kui ma üldse midagi elus olen õppinud, siis seda, et kümme aastat seisnud eset ei lähe vaja ja selle võib rahumeeli maha müüa (Murphy seadusest tulenev erand: kui olete selle maha müünud, läheb teil seda ootamatult vaja). Igatahes olen müünud mitmesuguseid esemeid nii erinevates Facebooki gruppides kui tema üleüldises Marketplace's (Facebooki «turuplats»).

Toogem näide. Riputasin üles pehme suure vaiba müügikuulutuse ning – naksti! – võttis minuga ühendust Vodoun Jogbe ja küsis, kas ese on veel saadaval (tegemist on standardse küsimusega, mille võib FB turuplatsis valida rippmenüüst ning selleks ei pea eriti hästi eesti keelt oskama).

Ma saan aru, et see kõlab tänapäeval rassistlikult, kuid esimene ohumärk on võõrapärane nimi. 

Mis järgneb? Olenemata taustast ja elukohast tahab Vodoun vaiba kohe kiiresti ära osta. Soovitus kõigile: uurige enne suhtlemist tüüpide sotsiaalmeedia profiile, mõnikord ja väga sageli on nad märkinud oma elukohaks mingi välismaa linna, Yamossoukro või Lagose. Kuigi nad lähevad ühe kavalamaks ning enamasti enam Aafrika linnu elukohana ei kohta, vaid mõnda Euroopa või isegi Eesti linna. Mõni aeg tagasi kirjutas mulle näiteks üks valgenahaline, kuid välismaa proua, kes oli koolis käinud Missouris, kuid seletamatul põhjusel elab nüüd Väike-Maarjas ning tahtis väga-väga osta ühte riidekappi.

Niisiis, tegelased tahavad vaiba või kapi kiiresti, ilma küsimusi küsimata ära osta. Kuna edasi ilmneb, et nad on tööga väga hõivatud, soovivad nad saada kaubale järele kulleri. Edasi võidakse küsida isiklikke andmeid, nagu telefoninumber, aadress või isegi pangakonto number, mõnikord küsitakse kullerteenuse jaoks ettemaksu ning selgitatakse, et kaubale järele tulev kuller toob ka raha. Ärge muretsege, te ei näe enam ei oma kullerteenuse ettemaksu, kullerit ega raha, mida pidite saama. Ja siis on teil veel hästi läinud, kui te pole andnud oma konto andmeid. Sellisel juhul on teie konto minutitega tühjaks tehtud.

Mina pole mingeid selliseid andmeid andnud, ega ma loll ei ole. Ma saan aru, et see kõlab tänapäeval rassistlikult, kuid esimene ohumärk on võõrapärane nimi. (Erand: kõige ohtlikumad on siiski kaaperdatud või liba-sõbraprofiilid. Näiteks minule on tekkinud kaks libaprofiili. Üks Mart Raudsaar elab Facebooki andmeil koguni Tripolis ning FB pole suutnud seda profiili peale minu korduvatele meeldetuletustele sulgeda. Mis teha, demokraatia!). Teine ohumärk on see, kui profiili vaadates näete seal kummalisi vastuolusid (selgitage mulle palun, miks ma peaksin Tripolis elama? See on kodusõjast vaevatud Liibüa pealinn).

Mõnikord – ja see kehtib eriti siis, kui mõni kena välimusega lesk soovib teie Facebooki sõbraks saada – tuleb uurida tema sotsiaalmeedia profiili postitusi. Ühel juhul tundus mulle väga imelik, et endise USA eriväelase Facebooki leheküljel olid tema postituste laikijateks üksnes neli-viis moorlast, kelle kõigi jäljed viisid Aafrikasse. Tüüpiline ühine nimetaja nendele lehekülgede sisu osas on minu meelest see, et nad on «libedad». See tähendab isikupära ja igasuguste huvitavate nurkade puudumist. Võime imetleda liblikate või Shutterstocki pildipanga loodusvaadete pilte. Või siis on kurikaeltel samast või sarnasest inimesest kaks-kolm pilti veel kusagilt õnnestunud sisse vehkida. Kui valdate teie või mõni teie tuttav valdab arvutustehnikat, võtke mõni pildiotsinguprogramm nagu näiteks Tineye. See on lihtne programm, mis võimaldab pilte otsida üle kogu interneti. Võib juhtuda, et Tiina Kase või Audrey Johnsoni pildid on varastatatud internetist ning tegelik Audrey Johnson töötab Edinburghis pangamänedžerina ja ei teagi, et tema ametlike fotodega teevad murjanid sotsiaalmeedias raha.

Mulle meenus nende piltidega seoses üks naljakas lugu interneti-eelsest ajast, mis võib-olla on rahvajutt, kuid antud juhul sobilik piisavat. Läinud üks mees Põhja-Šotimaal kohas x suvalisse baari. Jalamaid peale tema sisenemist pöördusid kõik laudades ja baarileti taga istujad ümber ning jäänud teda seletamatul kombel jõllitama. Mees – kes polnud mingi VIP - olevat end tundnud väga imelikult, kuid häda ei andnud häbeneda ja ta läks tualetti. Üllatus! Meeste ja naiste tualettide eristamiseks olid nende ustele riputatud ajakirjadest väljalõigatud mehe ja naise pildid ning meestevetsu uksele oli knopkaga pandud konkreetse mehe pilt!

Võib juhtuda imelugusid ning elu viibki teid kokku Vodoun Jogbega ja te saate küsida, kus teie raha on, aga enamasti on see sama vähetõenäoline, nagu näha enda Kroonikast väljalõigatud fotot Piilu Baari vetsu uksel (ärge nüüd vaatama rutake, Piilu Baar on paraku lõplikult suletud).

Niisiis, kui midagi tundub kahtlane, siis kontrollige tausta! Googeldage, otsige internetist profiilipilte ning otsige ka loogilisi vastuolusid. Tuletan meelde, mida ütles ka üks politseionu mõni aeg tagasi raadiosaates, et ärge mingil juhul jagage oma kontonumbrit või veel hullem, pin-koode. Ka telefoninumbrit ma ei annaks.

Manipulaatorid tekitavadki olukordi, mille puhul nad eeldavad, et hakkame teatud viisil käituma, kuna sotsiaalsed normid eeldavad seda.

Enamasti on inimeste probleemiks see, et nad ei taha olla manipuleerijatega ebaviisakad. Toon näite telefonimüügi valdkonnast. Mulle helistas märtsi alguses keegi robotaknapesurite müüja ning küsis, kas mul on aega? See on tüüpiline küsimus, mida alguses küsitakse ning ma vastasin kohe, et ta tahab mulle ilmselt midagi müüa ning mul pole raha. «Ei, ei, te saate valesti aru,» seletas koolitatud hääl telefonis, «me tahame aknapesu roboteid katsetada».

«Ma pean teid kurvastama, minu majal pole selleks sobivaid aknaid,» vastasin talle.

Tegelane ei jätnud jonni ning seletas, et neil on lahendused lisaks industriaalpindadele ka kodumajapidamistele ning nende testimine huvitab neid kõige rohkem.

Ma selgitasin talle veel kord, et ei taha näha oma majas ühtegi aknapesurobotit.

«Miks on teie suhtumine nõnda vaenulik?» küsiti minu käest nõutult.

Hea lugeja! Te ei pea mitte midagi ei kirja teel ega telefonitsi kellelegi seletama hakkama või põhjendama hakkama. Manipulaatorid tekitavadki olukordi, mille puhul nad eeldavad, et hakkame teatud viisil käituma, kuna sotsiaalsed normid eeldavad seda. Näiteks me ei tee «Poksi põhikooli» otsekohe võõramaalasele, kes tuleb meile Tartu bussijaamas vastu ning küsib teed Balti Kaitsekolledžisse. Asi pole selles, et ta võib vastu lüüa, vaid selles, et hästikasvatatud inimene lihtsalt nii ei tee.

Telefonimüügi puhul, eriti aga internetis, suheldes igasuguste vodounidega, unustage oma hea kasvatus. Või siis ka lõpuni mitte, kuid kehtestage ennast ja seadke piirid. Sest vaevalt, et te kaitsekolledžisse minevale tegelasele annaksite viissada eurot, sest tema kott on Lufthansa streigi tõttu Frankfurti jäänud.

Mul oli selge, et telefonimüüjaga tuleb sisse lülitada järgmine käik.

«Vaadake, olen olnud teiega väga viisakas. Aga ma võin praegu kõne ära ka lõpetada.»

Ja oleksin võinudki, sest keegi polnud mind takistamas ning isegi telefonimüüa ei saanud seda kuidagi takistada. Ta mõistis olukorda ning katkestas kõne solvunud toonil ise. Solvumine oli siiski asjatu, robotid meeldivad mulle ning ma ei kasutanud meie vestluse jooksul ühtegi roppust.

Võtame jutu kokku. Kui miski tundub kahtlane, siis pigem usaldage kõhutunnet. Kui miski tundub liiga ilus, siis usaldage kõhutunnet. Kui keegi on väga tüütu ning tahab kogu aeg midagi, siis usaldage kõhutunnet. Elu on liialt lühike ja teil on liialt vähe raha, et seda jagada nende Somaalia piraatidega, kes on otsustanud mõnusa tubase töö kasuks, isegi ja eriti siis, kui nad kasutavad roboteid.