ELU25 ⟩ Kultuurikoer Saba: Reaalsus! Marek Reinaasa näide – kuidas saadetakse inimene riigikokku

Kuulehe KesKus toimetaja Kultuurikoer Saba kirjeldab, mis juhtub siis, kui ühiskonnaliikmetest saab keegi parlamenti. Antud kirjeldus puudutab Eesti 200 liiget Marek Reinaasa. Tegu on dokumentaalse kirjatükiga.

Kogu KesKus'i toimetus vaatas suure huvi ja rõõmuga pealt, kuidas Marek Reinaas rähkles laua all, mõmises, vandus ja kirus ning siis ilmus sealt uuesti vaibale, käes oksekarva rohekad, lääpatallatud sandaalid ning väsinud ja plekilised sinepikollased sokid. Need torkas ta põrandal vedelevasse seljakotti.

Kõigile tegi see pilt hirmsasti ikka veel nalja, ehkki seljakotiga rahmeldavat Marekit oli jälgitud juba vähemalt nädal otsa järjest.

Kotti pakkis Marek sellepärast, et oli osutunud Riigikokku valituks ning kõik teised viskasid tema üle halastamatult nalja. "Paki teine paar alukaid ka ära", hüüdis toimetaja Tiina Ilsen tundeküllaselt. Siis proovis teatraalselt nuuksatada ja manitses: "Vaata, et sa, loll, koos sandalettidega sokke kandma ei hakka. Nii käivad ringi ainult mingid rõvedad jorsid! Korralik roosa löga tõmbab sandakad jalga ilma sokkideta!"

"Kindlasti teeb seal Toompeal meie toimetusele mönuga häbi", oli saarlasest toimetaja Kairi Keso sarkastiline, "lase sihuke veel pöllule ringi tallama, keerab sügisese seadusesaagi pekki." Ja küsis mõnitavalt: "Kas sul külmadeks õõdeks ikka tekk on kaasas?"

"Kurat, ärge mölisege", karjus saadik Marek närviliselt, "ma keeran seal üleval kõik toimetuse kraanid kinni!"

Peatoimetaja Juku-Kalle Raid aga, kes oli Riigikogus mitu aastat talitanud ja äratas seega rohelisevõitu Marekis sügavat aukartust, loetles surmtõsise näoga: "Kummimadrats, suusamääre, triikraud, rotilõks! Ja imettegev ikoon, seal on nüüd onu Varro!"

"Ei tea, kas pääsebki sealt enam tulema ja meid külastama", narris Tiina ning asetas Marekile seljakotti paki plasttaldrikuid ja alumiiniumist kulbi.

Enamuse kotipakkimise ajast ei saanud Marek üldse keskenduda, vaid pidi kotist kogu aeg mingit täiesti debiilset tavaari välja pilduma, mida kallid kolleegid talle sinna üha juurde asetada üritasid.

"Pääseb küll tulema", arvas Juku-Kalle, "mulle helistas hiljuti Rene Satsi, see on see Tiit Pruuli reisiajakirja toimetaja. Nad olid Pruuliga Riigikogusse ekspeditsiooni korraldanud ja seal selgus, et puhvetis on Vana Tallinn otsas! Oli, aga enam ei ole! Aga kaua ta seal ikka ilma Vana Tallinnat lonksamata ringi töllata suudab? Üsna varsti, pange tähele, on padinal toimetuses rüübet kerjamas!"

Tõsi küll. Vanakesepuuduse üle meil toimetuses kurta ei saanud, seda tassisid siia kastide kaupa koos ohjeldamatu koguse prosekoga Kersti ja Krissu. Kersti sellepärast presidendiks hakkaski, et parlament oli vanakesest kuivaks imetud, aga Kadriorus leidus seda küllaga.

"Vöeh", põlastas Kairi, "see on ju pörgumoodi vana maja, ikka oma sada aastat nigu see Kuressaare losski. Ja Tallinnas asub ka. Miks nad seal siis Vana Tallinnat ei anna? Ega inimene ei ole mõõbel, et ilma poleerimata mitu nädalat vastu peab!"

Juku-Kalle aga valas halastamatult õli tulle ning pedaalis täiega: "Kuule Marek, sooja vett tuleb sul kaasa võtta mingi suurema sõjaväekatlaga. Sooja vett ei ole seal isegi saunas!"

Mareki alumine huul vajus tölli: "Mida perset sa nüüd ajad? Mismõttes sooja vett ei ole? Kuidas me siis enne sööki puhvetis käsi peseme ja?"

"Ei ole! Lihtsalt ei ole ja kõik!" õpetas Juku-Kalle. "Need väikesed poisid, kelle Toobal sinna ükskord sauna tassis, jõid kogu sooja vee ära, kümne aasta normi."

"Ära jama", ajas värske saadik silmad punni.

"Nii ta on", ohkas Juku-Kalle. "Puhvetis sai Vana Tallinn, nagu ise kuulsid, otsa, aga ega lollid alaealised ju ei tea, et juua kõlbab muudki. Näiteks džinni. Need toobalijoobalid aga vudisid nuttes sauna ja panid kogu vee pintslisse."

Samal hetkel kostus ukse taga kolinat ja kisa ning oma tavalisel moel kukkusid toimetusse sisse Kersti ja Krissu, kast vanakest kahevahel.

"Noh Marek", hüüdis Kersti heleda häälega nagu Krõõt, "võta nüüd viimane klõmakas, varsti on sellega slušš! Hakkad keedetud muna sööma ja rüüpad Buratino limpsi peale."

Krissu aga täiendas Kerstit soome keeles, sest Vana Tallinna tassimine oli talle soomlase tunde peale ajanud: "Aivan-aivan! Kyllä se niin on! Odatko lonkero?"

Marek aga muretses: "Ei tea, palju sinna sulli peaks kaasa haarama? See on ju mingi vana peldik, kaardiga niikuinii maksta ei saa."

"Riigikogu liikmele", teatas Tiina rõhuga, "on seal kõik tasuta. Kaja rääkis Juku-Kallele. Lihtsalt... Probe seisneb selles, et seal pole suurt midagi alles!"

Krissu aga tõstis käe: "Pange talle see kuradi märss ükskord ometi kokku ja keskendume põhiasjadele. Nimelt võiks ükskord ometi ära otsustada, mis ministriks Marek panna. No ja need teised ka."

"Rahanduse!" teatas Kairi ahne häälega, sest saarlaste omakasupüüdlikus on teada juba viikingiaegadest alates. "Mina mötlen, et las tõõtab rahanduse alal ja öpetab neile, kuidas raha tuleb Boltiga siia saata."

Ohkasin lootusetult, katsin käppadega kõrvad ja asusin ninaga juhtkirja toksima.

"Šallallaa!" karjus Kersti ja tõmbas vanakesel korgi pealt.