ELU25 ⟩ Leslie Leino: Hiina selge soov lääs strateegiliselt ümber näpu keerata

• Hiina meediapilt ütleb, et Venemaa on sõjas passiivne pool, nurka surutud hiireke,
• NATO ja USA siunamine on Hiina meedias läinud viimasel ajal veelgi intensiivsemaks.
• Hiina eesmärgiks on Euroopa USA mõjuvõimu alt ära tuua, et oma agendat võimendada.

Tallinna Ülikooli Hiina uuringute nooremteadur Leslie Leino hoiatab sinisilmsuse eest Hiina suunal. Suures pildis on Hiina läbi otsekontaktide – nii Venemaa kui läänega – ehitamas üles Pekingist juhitud maailma. See on nii suur pilt, et isegi sõda Ukrainas ei muuda siin midagi.

Hiina kujutab Venemaad "nurka surutud" kannatajana. Hiina oli pärast Janukovitši kukutamist 2014. aastal pikalt vältinud Ukrainaga igasugust kõrgetasemelist suhtlemist. Hiinat häiris Ukraina valitud tee suunduda Läände.

NATO-le koht kätte

Seda ei korva ega ilusta kuidagi Hiina arvukad avaldused Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks, sest Hiina pole 2014. aastast alates teinud Venemaa vägede väljaviimiseks ja okupeeritud alade Ukrainale tagastamiseks mitte kui midagi. Hiina arvas, et Ukraina kiire karistusaktsioon Venemaa poolt ei ole taunitav, sest Ukrainale, Läänele ja NATO-le koha kätte näitamine teeniks kõiki Hiina strateegilisi huve.

Hiina ebaõnnestus täielikult, kui usuti Venemaa kõikvõimsust. Karistuseks alandati isegi Venemaaga häid suhteid pooldav asevälisminister Le Yuchengi ametipositsiooni. Aga Hiina enda välispoliitilises mõtlemises ei muutunud tegelikult mitte kui midagi. Lihtsalt Venemaad tuli natuke taltsutada, hurjutada tuumarelva kasutamise mõtte eest, kuid suures pildis jätkas Hiina Venemaa tegevuse vaikivat pealtvaatamist ega kavatsenud võtta ühtegi reaalset sammu Venemaa korrale kutsumiseks.

Hiina meedia on olnud selgelt Venemaa narratiivi toetaja ja levitaja, nimetades Venemaa agressiooni endiselt erioperatsiooniks

Vastupidi, Hiina meedia on kuni jaanuari lõpuni olnud selgelt Venemaa narratiivi toetaja ja levitaja, nimetades Venemaa agressiooni endiselt erioperatsiooniks – tõlkides isegi valesti Ukraina riigiasutuste sotsiaalmeediapostitusi, et need vastaks Hiina ametlikule narratiivile ja sõnastusele – ning süüdistades sõja algses põhjustajas NATO laienemist ning sõja eskaleeerimises üheselt Lääneriikide relvatarneid Ukrainale.

Hiina meediapilt on hetkel täiekult ehitatud üles nii, et Venemaa on sõjas passiivne pool, nurka surutud hall hiireke, kellel pole oma eksistentsi nimel võitlemiseks jäänud muud varianti, kui vaid rünnata vastu, rünnata veelgi jõulisemalt, sest Lääneriigid kuhjavad Ukraina kõrgtehnoloogiliste relvadega muudkui üle. NATO ja USA siunamine on Hiina meedias läinud viimasel ajal veelgi intensiivsemaks. Ja siin ma ei räägi külalehtedest, vaid Hiina Kesktelevisioonist.

Hiina soov USA ja Euroopa vastaseisuks

Korraga saabus aga Hiinale üllatusena, et Lääneriigid võtavad Ukraina küsimust niivõrd tõsiselt ja on valmis Hiinale hõõruma nina alla Pekingi soovimatust Venemaa agressiooni hukka mõista.

Mis siis Hiina välja mõtles? Tühjad loosungid, et Euroopaga tuleb suhted taastada. Aga miks? Mitte sellepärast, et Hiina kavatseks Venemaa hukka mõista, vaid selleks, et Euroopa on Hiinale kõige tähtsam eksporditurg ning Hiina ei saa riskida selle turu sulgumisega ei ekspordi sihtturuna ega ka teadmiste ja kõrgtehnoloogia päritoluturuna.

Hiina jaoks on juurdepääs Lääne tehnoloogiale eluliselt tähtis ning Euroopas kostvad üleskutsed Hiinale tehnoloogia müümist piirata ärritavad Hiinat ja panevad Pekingi muretsema. Hiina ei saa lubada tehnoloogiaukse sulgumist, sest siis võib Xi Jinping Hiina unistusest vaid und näha.

Teine oluline roll Euroopal on kerge Hiina-lembus ja USA-vastasus. Euroopa on täis poliitikuid, diplomaate, ettevõtjaid, ajakirjanikke, lobiste ja teadlasi, kes pole Hiina ohus kaugeltki veendunud – pidades tihti USA-d palju ohtlikumaks – ning nende meelitamiseks on Hiina valmis vaeva nägema.

Lääne inimesed ei saa tihti aru, kui tõsiselt, kui süstemaatiliselt, kui dogmaatiliselt hiinlased maailma ümberkorraldamist hetkel näevad.

Hiina eesmärgiks on Euroopa USA mõjuvõimu alt ära tuua, Euroopa autonoomseks muutmisel välispoliitiliselt paralüseerida, et Hiina saaks jätkata, veelgi edukamalt jätkata Pekingist juhitud Ühise saatusega riikide kogukonna ülesehitamist. Lääne inimesed ei saa tihti aru, kui tõsiselt, kui süstemaatiliselt, kui dogmaatiliselt hiinlased maailma ümberkorraldamist hetkel näevad.

Või kuidas Fudani Ülikooli professor Zhang Weiwei ütleski... Hiina eesmärgiks on välispoliitiline keskkond ümber kujundada, uuesti luua. 99% eurooplastest pole õrna aimugi, millega hiinlased hetkel tegelevad, kui veendunult nad selle ümberkorraldamisega tegelevad.

Schröderiseeruv Euroopa

Euroopas leviv Hiina-lembus on muidugi omaette fenomen. Küsimusi esitamata tihedaid suhteid pooldavad Euroopa poliitikud, diplomaadid, ajakirjanikud, ärimehed ja Hiina uurijad ütlevad kui ühest suust, et kui Saksamaal on lubatud Hiinaga tihedaid suhteid arendada, miks siis teised ei või? „Saksamaa teeb, teeme ka, USA kaitseb vaid egoistlikke huve“ on Euroopa väga laialt levinud mõtlemine. See seisukoht on aga siiski vaid ettekääne enda Hiina samme õigustada, olgu need seotud asjatundmatusest või isiklikest huvidest ja kasudest.

Kui natuke kaevama hakata ja proovida mõista, mida see „Saksamaa teeb, ma võin ka teha“ tähendab, jõuab tihti lihtsa vastuseni. Jutt ei ole Saksamaast, vaid Pekingi ja Moskvaga tihedaid suhteid pooldavast Gerhard Schröderist, schröderiseerumisest.

Toon näite Tšehhist. Tšehhi ajakirjanik Jakub Zelenka avaldas 2021. aastal Tšehhi-Hiina suhetest raamatu pealkirjaga „Česko-čínské objímání“, milles ta intervjueerib Hiinaga väga tihedaid suhteid arendanud kunagist Tšehhi peaministrit Jiří Paroubeki, kes ütles, et miks ta peaks Pekingiga kohtudes tõstatama inimõigused? Ja vastas ise, et ta teeb täpselt sama midagi Saksamaagi, ei midagi rohkemat. Jiří Paroubek lisab, et Saksamaa all mõtleb ta Gerhard Schröderit, kelle käest ta küsis isiklikult nõu, kuidas Hiinaga suhteid tihendada (Zelenka 2021, 29). „Saksama teeb, teen ka“ on vaid pelk konformisti vabandust.

Enda Hiina-meelsust ei maksa vabandada Saksamaale viitamisega. Saksamaal on ka poliitikuid nagu praegune välisminister Annalena Baerbock, kes räägib schröderiseerunud vaimule hoopis vastupidist juttu, kuid teda ei refereerita, sest ta ei toeta Hiina maailmaga kohanemist.

Hirm, et Euroopa libiseb käest

Ilmselgelt on Hiinal hirm, et schröderiseeruv Euroopa libiseb käest ning midagi peab nüüd tegema. Huntsõdalaste esikoraator Zhao Lijian lasti juba lahti ning tema abikaasa sulges lausa enda Hiina sotsiaalmeediakonto.

Euroopas leviv Hiina-lembus on muidugi omaette fenomen. Hiinal on meisterlik oskus saada kõik, mida ta tahab. Selleks tuleb vaid paar kavalat hurmavat poliitilist avaldust teha.

Mürgist suuršovinistlikku rahvuslust külvav Global Times peatoimetaja Hu Xijin läks pensionile. Le Yucheng vabastati ametist ning Xi Jinping hurjutas Venemaad tuumarelva kasutamise eest.

Hiina mõistis, et schröderite häälte säilitamiseks on kõiki neid samme vaja ning lisaks suutis Lääne meediasse sokutada mõned läänlase kõrvu silitavad ametnikud, kuid Venemaa agressioon on endiselt erioperatsioon, Lääs eskaleerib ning kõikide põhjuste alge on NATO laienemine.

Hiinal on meisterlik oskus saada kõik, mida ta tahab. Selleks tuleb vaid paar kavalat hurmavat poliitilist avaldust teha. Läänest tuleb tehnoloogia, Euroopa ja USA erimeelsused Hiina küsimuses süvenevad, Hiina kaubavahetus Euroopaga on üha suuremas ülejäägis, aga Venemaa agressioon Ukraina kallal jätkub, sest Hiina ei ole teinud mitte ühtegi konkreetset sammu okupeeritud alade vabastamiseks ega Venemaa hukka mõistmiseks.

Kui need sammud on tehtud, kui Hiina mõistab Venemaa agressiooni hukka, survestab Moskvat Ukrainast vägede välja toomiseks ja piirab enda kaubandust Venemaaga, alles siis räägime suhete taastamisest.