ELU25 Juku-Kalle Raid: Ah et laseme venelased olümpiale? Kas spordis peab kõik olema nii lollakas? (6)

Vene värvides vehklemismask. Kas vahva värviline vidin või sümbol? Foto: Internet
Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
  • Sõda ja massimõrvad ei ole teile mingi "vaba aeg staadionil", tainapead.
  • Tippsport lihtsalt ON sel juhul ideoloogia, kui võisteldakse agressori sümboolika all.
  • ÜRO kultuuriõiguste eriraportör Alexandra Xanthaki hõiskas, et ootab Venemaa ja Valgevene sportlasi.

Agressorriikide sportlased hiilivad tasakesi tagasi rahvusvahelistele võistlustele. Seda spordiametnike õigustaval toetusel. Märgiline on aga ka mõnede eesti sportlaste käitumine, ütleb Juku-Kalle Raid.

Winston Churchill karjatas kunagi "No sports", mis aga ei tähenda, nagu oleksid kõik maailma suurkujud spordi vastu. Ei käi see asi nii lihtsalt. Küll aga võime me öelda, et tippsport on kindlasti ideoloogia teenistuses – ja eriti siis, kui tippsportlasteks on ühest või teisest agressor- ja diktatuuririigist tulevad sportlased. Tippsport lihtsalt ON sel juhul ideoloogia. Nüüd aga tahavad rahvusvahelised lollid venelasi ja valgevenelasi tagasi üleilmsetele võistlustele lubada.

Sport kui sõda

Ajalugu tuletab meile meelde, kuidas näiteks Nõukogude Liit tegi alatihti plaane, mitu medalit olümpialt ära tooma peab, aga neid, kes võistlustel "jalga väristasid", tabasid repressioonid. Nii näiteks on mitmetes mälestustes kirjeldatud Stalini raevu, kui nõukogude vutikoondis 1949. aastal Jugoslaavialt lakki sai. Jugode juht Tito oli Stalinile oma allumatust näidanud ja ülbitsema hakanud, kaotus jalkaplatsil näis vuntsikale diktaatorile erilise mõnitamisena.

Sõnaga – sport ei tähendanud muud kui sõda vaenulike riikide vastu, aga Venemaa võitis!

Muidu aga – kui uurida vanu ajalehti, siis pärast Helsingi olümpiat 1952 ja hiljemgi kuulutab Eesti NSV press võiduka kisa saatel: "Võime öelda, et olümpiamängud võitis Nõukogude Liit!" Edasi loetakse medalid kokku ja laskutakse vastavat hüüatust tõestavasse matemaatikasse.

Sõnaga – sport ei tähendanud muud kui sõda vaenulike riikide vastu, aga Nõukogudemaa võitis!

Putini Venemaal pole midagi muutunud.

Spordiametnike putinistlik plära

Paraku peab aga ütlema, et mööda maailma töllab ringi sadu sportlasi ja spordiametnikke, kes ajavad putinistlikku plära, et "kärbsed eraldi ja kotletid eraldi" – see tähendab, et sport ja poliitika tuleks nende meelest lahus hoida ja vene koondise dressides tropid kõigile rahvusvahelistele võistlustele tagasi lubada. Vaat ei ole nii, ajukääbikutest sportlased ja instruktorid.

Sõda ja massimõrvad ei ole teile mingi "vaba aeg staadionil", tainapead. Kui võistled agressori eest, siis oled sa ideoloog, sa oled sõjas, mine võistle kodus omaette ja kogu moos. Mitte ei tüki välismaale, huulil mõmin "Oo sport, sa oled rahu!"

Huvitav, et ka Eestis leidub märkimisväärne hulk lollpäid, kes ei jaga üldse matsu, misasi on sõda ja misasi on sport. Ja et neid ei saa ühendada. Alles oli jama meie jalgpalluritega, kes poseerisid oma pildil ekskolleegiga, kes nimetab kogu Venemaa naabruskonda siiani Nõukogude Liiduks. Vabandus oli, et ah, puhusime kübeke spordijuttu, mis seal's ikka!

Rahvusvaheline kiri

Nüüd aga vehklejad. Rahvusvaheline vehklemisliit teatas äsja, et alates aprillist võivad agressorriikide sportlased taas rahvusvahelistele võistlustele naasta. Täpsealt sama õudset sardelli ajab suust välja ka rahvusvaheline olümpiakomitee (ROK).

Seejärel pöördus umbes 300 maailma tippvehklejat oma ühisavalduses nii FIE kui ka ROKi poole, sõnades, et sportlaste hääl on antud arutelus kõrvale jäetud. Avalduses oli kenasti kirjas, et Ukrainas on hukkunud 232 sportlast, on hävitatud 343 spordirajatist, 40 000 sportlast on sunnitud välismaale ja 140 000 noorsportlasel pole võimalik kasutada spordirajatisi.

Nii. Ja nüüd tulevad sõgedad taadid olümpiakomiteest, pomisevad, et business as usual ja keeravad Putini sõduritele staadioni lahti?

Nii. Ja nüüd tulevad sõgedad taadid olümpiakomiteest, pomisevad, et business as usual ja keeravad Putini sõduritele (sorri, aga diktatuuri esindav sportlane on sõdur) staadioni lahti? Pehmelt öeldes – näotu lugu.

Sportlaste üle visatakse tihtipeale nalja, et kui mõistust jagati, olid nad trennis. Seda ei saa me kinnitada, inimesi on igasuguseid, aga faktiks jääb, et paraku ei saa mingi osa sportlastest üldse aru, miks üldse teemal "agressorriigi võistlejad ja muu maailm" mõtiskleda. 

Ametnikud, see on veel eraldi kaader, agressorriik ostab need, kes endale hinnalipiku otsaette on kleepinud, heameelega ära.

Laps nagu vene lipp

Eesti vehklejate esindus väidab, et nemad ühisavaldusest ei teadnud, seepärast pole seal ka nende allkirju. Täiesti võimalik. Aga ometi toimetab seal ringi sihuke vahva tädi nagu Irina Embrich, kelle 10-aastane õpilane ilmus võistlustele vene lipuvärvides maskis.

Ja Embrich, pangem tähele, teatas seepeale, et mingit probe pole. "Leian, et kogu see skandaal on pliiatsist välja imetud – meie oleme sportlased, me treenime ja võistleme! Mulle tundub, et lapsed ei suhtu värvikombinatsioonidesse kui rahvuslikku sümboolikasse, neile see lihtsalt meeldib. Nad näevad lihtsalt tavalistest standardsetest maskidest huvitavamad ja ilusamad välja. Laste soov millegagi silma paista on täiesti arusaadav."

Mida te virisete. Vene värvides mask on nunnu ja süütu vidin, umbes nagu haakristiga lipp.

Nii et lapsele meeldivad just need värvid, mida te virisete. Vene värvides mask on nunnu ja süütu vidin, umbes nagu haakristiga lipp.

Kui treener ei saa pihta, milles on asi, võib see minu meelest küll viidata sotsiopaatiale, nõdrameelsusele või empaatiavõimetusele – nii vähemalt tundub inimesele, kes pole ajuasjanduse eriteadlane.

Ja kui treener lisab veel, et: "Miks näiteks ei pööranud keegi tähelepanu sellele, et saal oli kujundatud Ukraina lipu värvides? Või sportlaste kostüümidele, mis on muide Ukrainas õmmeldud? Kuid maski nägid kõik." – siis on küll peakeses midagi nihu.

Kui inimene ei adu ka aasta pärast Venemaa verist rünnakut ja sõda naaberriigile, et vene trikolooril ja ukraina värvidel on väga suur vahe, peaks siginema küsimus, kas sihuke tädi on ikka kõige parem lastetreener.

Kus ikkagi oldi, kui mõistust jagati?

Sportlastest lollpeade ja spordiametnike galerii näib lõputuna: ÜRO kultuuriõiguste eriraportör Alexandra Xanthaki hõiskas mõni aeg tagasi, et ootab Venemaa ja Valgevene sportlaste naasmist rahvusvahelisele areenile. Seda isegi olukorras, kui nad on osalenud Ukraina sõjas.

Et Venemaa ja Valgevene sportlastel peaks olema õigus lüüa kaasa rahvusvahelistel võistlustel. Ukrainas sõdimine ei tohiks seejuures takistuseks saada.

Niisiis, kus viibisid ikkagi ülalkirjeldatud spordiametnikud ja sportlased, kui mõistust jagati?

Tagasi üles