MART RAUDSAAR Pätile malka ja rongiga Valka (1)

Mart Raudsaar. Foto: Sander Ilvest
Mart Raudsaar
, Kolumnist
Copy

Huvitav, et kõik Eesti Vabariigi presidendid on moel või teisel rääkinud inimeste hakkamasaamisest. See on olnud järelikult ajast-aega teemaks. Need inimesed, kes on elus, on kahtlemata hakkama saanud. Ent mida on elementaarseks hakkamasaamiseks vaja?

Meie kliimavöötmes kütet. Toitu. Turvalisust (pätile malka ja politseile palka). Eluks vajalikke teenuseid – tööd ning võimalust liikuda kodust tööle või kooli mõistlikul viisil ja mõistlikku hinnaga.

Räägime sõitmisest!

Omal ajal tegelesin teabegraafikaga ning mulle juhtus kätte huvitav joonis sellest, millisest Eesti piirkonnast millisesse oli võimalik 80. aastatel päeva jooksul ühistranspordiga jõuda. See oli nõukogude-aegne joonis, kui inimeste hakkamasaamisest väga ei räägitud, küll aga oli see garanteeritud teatud madala tasemeni, kuna riik oli huvitatud tööliste transpordist. Ühistransport oli samuti nigelal tasemel, kuid toimis. Bussid olid talvel külmad ja härmas, ehkki Eesti piirkonnad olid üsna hästi ühendatud. Rong Elvast Tartusse sõitis 45 minutit. Heas vormis rattur võis selle vahemaa (ümmarguselt 30 kilomeetrit) läbida suvel sama ajaga.

Kui ma mõtlen rongiliiklusele (ja kirjutan seda teksti parjasjagu Tartu-Tallinna rongis), siis see teenus on teinud läbi üsna kummalise arengukõvera. Mäletan veel 1990. aastate algusest puupüsti ronge Tartu ja Elva vahel, kus piletit oli tihedalt üksteise kõrval seisvate inimeste tõttu võimatu kontrollida. Erinevalt tänasest rongist ei käinud kontroll ringi õnneks kogu aeg.

Siis ühel hetkel muutusid Eesti Raudtee prioriteediks kaubaveod ning reisirongiaegu hakati… muutma ebareeglipäraseks ja hõredaks. Inimestele rongiajad enam ei sobinud ning kuulsime, et reisijad enam rongiga ei sõida, mistõttu rongiaegu kärbiti veel ja nii ta lõpuks läks, et reisirongiliiklus surigi peaaegu välja. Enamik teivasjaamu lammutati. Toonane retoorika väitis, et need võivad süttida ning olla ohuks kaubarongidele. Peedu teivasjaam, mida kohalikud soovisid iga hinna eest säilitada, süttiski müstiliselt ühel öösel. Inimesed sattusid sellele paraku peale, paviljon kustutati ning remonditi kohaliku kogukonna ühisalgatusena. Ja ta on siiamaani alles ning kasutuses!

Nüüd on rongid tagasi ning need on soojad, mugavad, internetiga varustatud ja oluliselt kiiremad, kui omaaegsed rongid. Omaaegne rong, mis peatus teisvasjaamades, sõitis Tartust Tallinnasse kolm ja pool tundi. Praegu on võimalik kiirrongiga sõita Tartust Tallinnasse isegi alla kahe tunni. Tulemus on väga hea, kuid mida võis arvatagi – rongid on taas inimesi täis ja aeg-ajalt nii täis, et inimesed seisavad. Väga sageli juhtub seda Tallinna ja Tapa vahel. Ja põhjuseks pole linnaloa saanud sõdurid, nii palju neid nüüd ka ei ole.

Ma ei taha parastada nende otsustajate aadressil, kes 20 aastat tagasi kindlas kõneviisis väitsid, et rongiliiklus on minevik. Käisin palju Euroopas ning sõitsin seal palju rongiga ja ma ei suutnud uskuda seda, et meie inimeste pea on sellise ehitusega, mis mingil põhjusel välistab rongisõidu (näiteks, neid on lapsepõlves hirmutatud rongijuht Piilupardiga). Küll aga nüüd, kui oleme jõudnud viljastavasse kapitalismi – kus elu sujuvust peaks või vähemalt võiks reguleerida nõudluse ja pakkumise vahekord, küsin – millal me uued rongid saimegi?

Aeg läheb kiiresti ning mälule ei saa loota. Fakte kontrollides ilmneb, et esimene uus reisirong tuli meile liinile juba kümmekond aastat tagasi. Üsna kiiresti vahetati välja kõik vanad rongid, kuid seejärel on areng justkui peatunud. Siiski – termini “multifunktsionaalsete alade” asemel on kasutusse tulnud mõiste “C-ala”, mis on lihtsam ja suupärasem. Ja pühade aegu oli kuulda eetris Jaan Pehki lõbusat luulet ja karjatusi.

Rong on keskkonnasõbralik, suhteliselt ilmastikukindel (ei sõltu nõnda palju teehooldusest) ning väga mugav nendele, kes elavad liinil. Rääkisin ühe tuttavaga, kes peab aeg-ajalt Võrust Tallinnasse minema ning sageli lõppeb see sellega, et ta peab autoga Tartusse sõitma, sest ehkki Võrus on raudtee (ja ka raudteejaam) olemas, sealt kuhugi rongiga ei pääse. Seevastu Elvast võin sõita rongiga kolm korda päevas Tallinnasse ja vastupidi (rong läheb edasi Valka) ja Kehrast ma ei hakka üldse rääkimagi. Ühendused on head ja mugavad ning Eesti Raudtee on kindlasti kiitust väärt.

Aga miks ei ole meile tulnud piisavalt uusi ronge juba kümmekond aastat?

Ma saan aru, et ronge ei toodeta nagu vorste vabrikus või nutitelefone, et igal aastal uus. Nende tellimisel on oma spetsiifika, alustades meie raudtee laiusest, mis on Euroopa raudteedega võrreldes erinev ning lõpetades sellega, et meil on sageli külm ja lumine.

Seetõttu ma ei saa aru, miks on rongipeatused sellised disainiimed, mis inimesi ilma eest ei kaitse, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. (Peedu inimesed on oma paviljoniga muidugi võis. Neil on seal isegi raamaturiiul.)

Ma ei saa aru sellest, miks pole tellitud uusi ronge piisavalt kiiresti, kui oli näha, et reisijad tulevad tagasi. Olen kuulnud sellest, et rongiliiklus on kallis ning doteeritud. Seda on märganud ka bussiettevõtjad. Oma ühisavalduses vabariigi valitsusele ja Riigikogu majanduskomisjonile käesoleva aasta veebruaris nentisid nad, et rongireisija maksab oma piletist vaid 25 protsenti ning ülejäänu moodustab riigi dotatsioon.

Niisiis, kui see vastab tõele, on meil tegemist riigikapitalismi suurepärase näitega, mis omakorda seletab seda, miks uusi ronge pole tulnud, kuna riigikapitalismi puhul nõudmise ja pakkumise vahekord tegelikult ei toimi ning turumajandust moonutatakse. Kui turumajandus Eestis ühistranspordis üldse kusagil võiks toimida, võiks ta toimida Tallinn-Tartu-Tallinn liinil.

Kuid siin on kaks aga. Esiteks ma ei ole teinud arvutusi, kuid mulle tundub pisut uskumatu, et sellise rongide täituvuse juures, mida ma hommikuti ja õhtuti näen, on rongisõit kahjumlik 75-protsendi ulatuses. Mul on kahtlus, et aeg-ajalt on veeremi kandevõime ületatud, sest inimesed seisavad vahekäikudes ja istuvad vagunite vahekäigus. Mootoriruumis istumine on keelatud ning sealt aetakse inimesi ära. Võib-olla toodavad kahjumit Kagu-Eesti liinid, ma ei tea, aga ilmselt on see siis Petseri suund. Narva rong on ka kogu aeg täis, olen sellega sõitnud.

Teiseks, minu Briti sõbrad (ja siin on mul mitu teineteisest sõltumatut allikat) on väitnud, et rongiliiklus läks saareriigis pekki peale selle erastamist. Nüüd rongid hilinevad ja mõnikord ei sõida üldse ning üleüldse on kogu aeg mingisugune jama.

Jah, kui maksumaksja üldse midagi oma maksuraha eest peaks saama, on see tema hakkamasaamist mõjutav teenus, mille keskmes on maksumaksja võimalus sõita tööle ja tagasi koju. Seda enam oleks vaja põhiliinidele uusi ronge, kuhu reisijad ära mahuksid. Ma olen aru saanud, et järgmisel aastal nad vist ka tulevad, aga miks alles siis ja kuidas me senini hakkama saame, seda ma ei tea ja seda me veel näeme.

Rongiliikluse vallas ma praeguse presidendiga ei nõustu, et me loodame liiga palju riigile. Uute rongide osas pole mul praegu paraku võimalik kellelegi teisele loota ja seda minu juttu võivad kinnitada ka bussiettevõtjad.

Mis puutub bussiettevõtjatesse, siis tasuta maakondliku ühistranspordi teema – mida doteeritakse 100% - on ka väga huvitav teema, kuid nagu mõistate, on see juba täiesti teine jutt. Ilmselt ka teistsugune lootus.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles