ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kogu vabariiklik kompost asub Eesti ametniku peas

• Aeg-ajalt paneb Eesti ametnikkonna täielik idiootsus imestama ning käsi laiutama.
• Viie lollima ametnikkonnaga riigi hulka kuulume ikka, seda võiks kindlasti uhkusega möönda.
• Euroliit ei nõua direktiivide üksühest rakendamist, vaid võimaldab neid mugandada.

Aeg-ajalt paneb Eesti ametnikkonna täielik idiootsus imestama ning käsi laiutama, leiab Juku-Kalle Raid. Haigeid näiteid leiame igast valdkonnast, aga nüüd on lollpead jõudnud tsirkulaarini, kuidas komposti teha. Tegelikult sünnib lõviosa kompostist ametnike peas.

Euroliit on meile üldjoontes kasulik, aga teisalt üsna naljakas moodustis. Või täpsemalt – oleks naljakas, kui aeg-ajalt ei pritsitaks kusagilt eurotorudest välja nii totraid direktiive, et neid silmitsedes lahti jääbki suu – nagu laulis Villu Tamme koos grupiga JMKE kunagi demokraatia kohta. Sihukesi mitte kellelegi vaja olevaid direktiive paiskub aeg-ajalt esile, enamusi idiootsusi Euroopas riigiti üldiselt väga tõsiselt ei võeta, suhtumine on nagu umbes sihukene, et las kostüümides hälvikud mängivad Brüsselis paberitega, meid see ei puuduta, käigu põrgu.

Ametnik on püüdlik, mitte tark

Ma ei oska kahjuks muidugi öelda, kas Eesti on ainuke püüdlike ja padulollide ametnike riik Euroopa Liidus, pole olnud väga aega ja tahtmist süveneda. Aga viie lollima ametnikkonnaga riigi hulka kuulume ikka, seda võiks kindlasti uhkusega möönda. Ma oleks hea meelega Estonia ette püstitanud Konstantin Pätsi pea asemel napaka ametniku pea. Sellise kausikujulise, õõnsa, nagu miniatuurse basseini, siis oleks monumendi tühja pea sees võinud ujuda näiteks pardid – vähemalt kena ja öko vaadata.

Milles siis sedapuhku asi? Asi selles, et kusagil pikkades koridorides on kostüümid saali kogunenud ning töötanud välja reeglistiku, mida teha biojäätmetega – teisisõnu, kuidas neid kompostiks muundada. Tuleb muretseda vastavate parameetritega kompostikast, ametnik vaatab üle ja kontrollib ning siis võid kartulikoored sinna visata.

Sellest komposti-olukorrast kirjutas siinsamas ELU25 rubriigis hea kamraad Mart Raudsaar, maaeluga kursis inimene – sealhulgas lausa mitme maa maaeluga kursis olev: nii Eesti kui Hispaania omaga, kus ta oliive kasvatab.

Ma ei oska kahjuks öelda, kas Eesti on ainuke püüdlike ja padulollide ametnike riik Euroopa Liidus, aga viie esimese seas kindlasti.

Mart märgib, et suurlinnas on kodune kompostikast täiesti omal kohal, ja toob näiteks Madridi jm suurlinnad. Aga Eesti? Nagu tavaliselt on meie ametnike bande, kes ilmselt aduvad mingi kõhukoopas pesitseva üksiku ajusagaraga, et nende tegevus suures osas segab normaalset elu, mitte ei aita seda paremini korraldada, otsustanud taas kord mitte mõelda ning asunud kompostirindel võitlusesse ka aedlinnades ja maal.

Ühesõnaga, ei mingit kompostihunnikut aianurgas, kus võiks sirguda maitsev kõrvits, nüüd on vaja muretseda tsirkulaaris kirjeldatud kastid. Nõmmel kasvanuna mäletan kompostihunnikul vohavat rabarberit, aga praegu purjetaks aeda kohe mingi ametnikust mutt, tuhlaks selle läbi ning teeks trahvi, kui pole ette näidata kõigiti reglementeeritud ja nõuetele vastavat kompostikasti. No kurat küll, miks on vaja rahmeldada asendustegevusega ning sooritada totrusi kuubis?

Kes on kompost?

Euroopast pärinev algatus on Eesti Vabariigi territooriumil muutunud mingiks kasutuks idiootsuseks. Euroliit ei nõua direktiivide üksühest rakendamist, vaid võimaldab vabalt igal riigil direktiive mugandada, täiendada – kohalikke olusid arvestades. Aga siin ei viitsi keegi mõelda, mingi meil potsatab kasti ja – läheb! Teeme kohe, täies mahus ja esimesena!

Tsiteerime korraks Raudsaart: «Kas te ei tea, misasi on kompost või kuidas seda maal tehakse? Või pole tahtmist teema olemusse süveneda? Või on siin soov olla n-ö euroopalik, et kui Londonis ja Madridis on mõnel rikaste hipsterite elumajal kinnised komposteerimiskastid, siis olgu need ka Laguja külas või Kehras Ülejõel, sest Londonist ja Madridist vaadates saavad niisugustes kohtades elamist lubada endale vaid väga rikkad inimesed?»

Ogarate ametnike etendused

Ma kujutan õudusega ette, kuidas mööda riiki hakkavad ringi laiama ametnikud, vuravad autodega sinna-tänna ja mõõdavad üle kompostikaste, pistavad näpu komposti sisse, mekivad seda asjatundlikult – ja seda kõike loomulikult meie oma raha eest. Samal ajal vaevleks justkui parasjagu moodustatav valitsus mõtetega, kuidas kokku hoida, sest situatsioon on justkui «posin end üles et raha põle» – nagu kirjutas Paunvere koolimaja lakke kinnitatud poodu seljale asetatud sildile Joosep Toots.

Igal aastal mõeldakse välja mingi uus geniaalne asi, kus ettevõtjaid või kodanikke pitsitada.

Kõik, kellel on mõni sõber, kes peab puhvetit, baari või restorani, teab, kuidas mööda toitlustusasutusi jalutas hordide kaupa seestunud ametnikke, kes jälitasid seitset kraanikaussi ja muud «äärmiselt vajalikku». Igal aastal mõeldakse välja mingi uus geniaalne asi, kus ettevõtjaid või kodanikke pitsitada. Alaväärsuskompleksi küüsis vaevlev ametnik on saanud oma näpukese alla hädapiduri ning tunnetab teravalt oma asendamatust ning tähtsust.

Täiesti ogar etendus.

Kompost on peas

Lõpetuseks lisan veel ühe innovatiivse mõtte, mille riputas sotsiaalmeediasse mu sõber Levy Jõgeva: «Mina soovitaks lausa iga-aastast ülevaatust, sest kastid võivad ju mädaneda või muul moel hävida. Pole midagi lihtsamat, vead oma kasti igal kevadel vallamajja, saad templi passi ja siis võid rõõmsalt koju tagasi kompostima minna. Sügise poole võiks politsei teha ootamatuid reide aedadesse, et tabada ilma kehtiva ülevaatuseta komposteerijaid ja neid trahvida.»

Iroonia irooniaks, aga ühel päeval võib meie kõigi üllatuseks juhtuda, et mingi vahva amet on sellest ideest kinni hakanud.

Enamus vabariigi kompostist asub püüdlike ametnike peas.

Toomas Kümmel (samuti kompostikasti ohver) mainib: «Kui sa küsid ametnikult, mida sa sel aastal tegid, siis ta vastab, et kirjutas uue tsirkulaari ja jätkab selle täitmise kontrollimist. See on nagu KGB. Et ennast õigustada, tuleb välja mõelda üha uusi spioone!»