/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)
/nginx/o/2023/03/23/15216239t1h52fa.jpg)
Räägime täna uuesti prügist, sellel korral komposteerimisest. Juba mitmed head aastad tagasi on Euroopa Liit võtnud vastu direktiivi, et näiteks kartulikoored, mida me ära ei söö (mina muide sõin endakasvatatud kartuleid koos koortega), tuleb komposteerida koorimiskohal.
Loomulikult käib jutt mitte vaid kartulikoortest, vaid laiemalt biojäätmetest. Idee on eesrindlik, kuid teostamine üsna ebaõnnestunud, nagu Euroopa Liidu ideedega meil aeg-ajalt juhtub. Ja ma ei teagi, kas selles süüdistada meie või Brüsseli ametnikke. Tõenäoliselt siiski meie ametnikke, sest Euroopa Liidu seadusandlikus protsessis on liikmesriikidel võimalik direktiive kohandada vastavalt oma eripäradele. Kui nad seda muidugi tahavad ja viitsivad võidelda.
Ma saan väga häst aru, et Londoni või Madriidi elanikel pole kartuli või banaanikoori kusagile visata – olen mõlemas linnas käinud. Sama probleem võib olla mõnedel Tallinna või Tartu linnaosadel. Muus osas on Eesti eripära võrreldes Euroopa tiheasustusaladega see, et meil on maal ajast-aega kõigest mädanevast komposti tehtud.
Minu vanaema tegi komposti. Minu isa teeb komposti. Ma ise teen komposti nii maal Eestis kui maal Hispaanias. Selles pole mitte midagi müstilist ega keerulist, kui ruumi on. Selleks pole isegi eraldi komposteerimisanumat vaja, kuigi kastis valmiks kompost kiiremini, sest siis ei saa ta vihma käes märjaks. Komposteerimistulemus on mulle kui aiandushuvilisele väga väärtuslik kraam peenarde väetamiseks. Muidugi ei viska ma sinna plastmassi, klaasikilde ega vanu patareisid. Kes olekski nii loll?
Kuid mine tea. Kõige parem on, kui tark riik sekkub inimese tegevusse, sest inimest ei tohi usaldada ning teda tuleb kindlasti kontrollida. Käesoleva aasta lõpuks Eesti omavalitsustes jõustuva jäätmekorralduse muudatus näeb ette, et keegi – ka maal – enam niisama komposti teha ei tohi. Esimese lahendusena on ametnike meelest kõige parem, kui igaühel on kahtlast pruuni värvi plastmasskast biojäätmete eraldi äraviskamiseks. Pruun värvi kasutamine on muidugi suurepärane! See aitab öösel linnalises keskkonnas prügikastides tuhlavatel kodututel hõlpsasti mõista, et sellest prügikastist ei leia midagi head.
Nagu juba öeldud, linnas võib biojäätmete kast olla vajalik. Aga maal? Miks peab vaikimisi (by default) olema see kast kõigis Eesti piirkondades ning erandit tuleks eraldi taotleda? Kes biojäätmete äraviimist ei soovi, vaid tahab neid jätkuvalt ise komposteerida, peab kirjutama omavalitsusele ja soovima armulist luba. Ja tähelepanu! Selleks tuleb omavalitusele saata foto või siis tuleb kohale keegi ametnik (Tallinnas võib-olla MuPo), kes veendub, et komposteerimine kohapeal tõesti toimub ning toimub nõuetele vastavas kompostris. Milline see on? Sobilik komposter on kindlasti kinnine komposter!
Olen enam kui veendunud, et varsti tulevad need komposterid Bauhofi või Bauhausi müügile hinnaga 49.99 eurot.
Küllap autoomanikest lugejad mäletavad, kuidas poolmafioossel viisil jõustati autotulekustutite kontrollimise kohustus, mida võivad läbi viia sertifitseeritud isikud. Milles see kontroll seisneb? Tegelane koputas kummihaamriga vastu kustutit ning kuulas, kas pulber kustutis ikkagi sahiseb. Kui sahises, varustati kustuti sobivust tõendava märke või kleebisega ja elu läks edasi.
Miks on komposteerimise seadus jäänud poolele teele pidama? Kui juba, siis juba. Komposteerimisprotsessi sobilikkust tuleks sertifitseeritud ametniku poolt kontrollida igal aastal ning vastav kleebis (mis oleks igal aastal erinevat värvi) tuleks kleepida maja uksele, mida oleks juba kaugelt näha.
Kuid ilma naljata, ma ei saa enam aru, miks ma maal kompostihunnikus komposti enam teha ei tohi ning pean selleks taotlema luba, mille saan vaid siis, kui ma olen ostnud sobiliku kompostikasti. Meenutades ühte telesketši, “see häirib mind”.
Mul oli kunagi Tartu lähedases majas plastmassist suur kinnine komposteerimiskast, mille soetamine polnud üldsegi odav. See kast oli paraku üks paras nikats, kuna ühel hetkel ta “sisestatud komposteerimismaterjali mõjul deformeerus”. Maakeeli öeldes läks kõveraks ja luuk ei sulgunud enam. Pealegi, nagu juba öeldud, oli tegemist plastmasskastiga, mis pole kuigi keskkonnasõbralik materjal.
Head Eesti Vabariigi ametnikud! Mis on nii juba mitmendat korda, et hea algatus deformeerub meie sisendi mõjul idiootseks? Milles on asi? Kas te ei tea, misasi on kompost või kuidas seda maal tehakse? Või pole tahtmist teema olemusse süveneda? Või on siin soov olla n-ö euroopalik, et kui Londonis ja Madriidis on mõnel rikaste hipsterite elumajal kinnised komposteerimiskastid, siis olgu need ka Laguja külas või Kehras Ülejõel, sest Londonist ja Madriidist vaadates saavad niisugustes kohtades elamist lubada endale vaid väga rikkad inimesed.
Varsti võib see muidugi tõeks muutuda, et maal saavad elada vaid väga rikkad inimesed. Koolid ja muud teenused kaovad, ühistransport halveneb, liikuma pääseb vaid autoga – mis pole maal luksus, vaid täiesti möödapääsmatu eluks vajalik vahend. Aga ärgem kõiki võimalikke teemasid ühes kolumnis kohe ära raiska, vaid jätkem midagi rahulikuks komposteerimiseks ka.
Komposteerimise teemaga tutvudes märkasin ühte probleemi veel. Vähemal Tallinna eramajarajoonides on nii, et biojäätmete mahutit tuleb “tühjendada sagedusega, mis väldib selle ületäitumist, haisu ja kahjurite levikut ning ümbruskonna reostamist, kuid vähemalt üks kord kahe nädala jooksul”. Seega näiteks need Mähe või Nõmme pensionärid, kelle mahutit prügivedaja tühjendas seni harvemini (ma loodan siiralt, et selliseid erandeid veel oli) – sest neil lihtsalt ei tekkinud nii palju prügi – peavad järelikult tellima prügivedaja oma kinnistule sagedamini. Ja see maksab.
Lisaks on kõige väiksema biojäätmete mahuti suuruseks Tallinnas linnavalitsuse kodulehe andmetel 80 liitrit. Kas kahe või üheliikmelisel säästlikul majapidamisel tekib kahe nädalaga nii palju biojäätmeid? Sügavalt kahtlen. Ja kas keskkond võidab sellest, kui suured prügiautod sõidavad kümnekonna liitri biojäätmete järele iga kahe nädala tagant? Kahtlen taas.
Sellest süsteemist ei võida niivõrd keskkond, kuivõrd suured prügivedajad, kes võidavad suurelt. Ja komposteerivad suurelt. Biojäätmetest saab biogaasi, millega toota elektrit või kompostmulda, mida meile kevadeti tagasi müüa. Ilmselgelt suurlinnade oludele disainitud seadus pole Eestis paindlik ega mõistlik.
Huvitav, mis minuga juhtub, kui ma lisaks kinnisele kompostrile maal salaja edasi komposteerin lahtises kompostihunnikus? Ma ei julge praegu sellele mõelda, aga järgmise aastani on veel ka veidi aega ning vahepeal katab valge lumi kogu jubeduse.