Mul oli kunagi Tartu lähedases majas plastmassist suur kinnine komposteerimiskast, mille soetamine polnud üldsegi odav. See kast oli paraku üks paras nikats, kuna ühel hetkel ta “sisestatud komposteerimismaterjali mõjul deformeerus”. Maakeeli öeldes läks kõveraks ja luuk ei sulgunud enam. Pealegi, nagu juba öeldud, oli tegemist plastmasskastiga, mis pole kuigi keskkonnasõbralik materjal.
Head Eesti Vabariigi ametnikud! Mis on nii juba mitmendat korda, et hea algatus deformeerub meie sisendi mõjul idiootseks? Milles on asi? Kas te ei tea, misasi on kompost või kuidas seda maal tehakse? Või pole tahtmist teema olemusse süveneda? Või on siin soov olla n-ö euroopalik, et kui Londonis ja Madriidis on mõnel rikaste hipsterite elumajal kinnised komposteerimiskastid, siis olgu need ka Laguja külas või Kehras Ülejõel, sest Londonist ja Madriidist vaadates saavad niisugustes kohtades elamist lubada endale vaid väga rikkad inimesed.
Varsti võib see muidugi tõeks muutuda, et maal saavad elada vaid väga rikkad inimesed. Koolid ja muud teenused kaovad, ühistransport halveneb, liikuma pääseb vaid autoga – mis pole maal luksus, vaid täiesti möödapääsmatu eluks vajalik vahend. Aga ärgem kõiki võimalikke teemasid ühes kolumnis kohe ära raiska, vaid jätkem midagi rahulikuks komposteerimiseks ka.
Komposteerimise teemaga tutvudes märkasin ühte probleemi veel. Vähemal Tallinna eramajarajoonides on nii, et biojäätmete mahutit tuleb “tühjendada sagedusega, mis väldib selle ületäitumist, haisu ja kahjurite levikut ning ümbruskonna reostamist, kuid vähemalt üks kord kahe nädala jooksul”. Seega näiteks need Mähe või Nõmme pensionärid, kelle mahutit prügivedaja tühjendas seni harvemini (ma loodan siiralt, et selliseid erandeid veel oli) – sest neil lihtsalt ei tekkinud nii palju prügi – peavad järelikult tellima prügivedaja oma kinnistule sagedamini. Ja see maksab.