ELU25 ⟩ Mart Raudsaar: sodi on raha, palju raha

Pakendijäätmed Paikre prügilas. Foto: Mailiis Ollino

Täna räägime prügist. Miks? Sest see on ressurss, see on raha. Minemata detailidesse, meenutan seda meest, kes organiseeris karja bomže, kes prügimägedel joogipurke kokku peksid ning kottidega kohale tõid.

Kogutud alumiinium läks sinna, kuhu vaja. Pakendiringlust Eestis siis ei tuntud ning alumiiniumit sai palju. Võib-olla mäletate veel seda aega, siis ääristasid Eesti maanteeservi lisaks kilomeetripostidele tühjad longeropurgid.

Või meenutan ühte teist meest, kes organiseeris punaarmeest Raadi lennuväljale jäänud lennuvõimetute sõidukite tükeldamise. Kui õigesti mäletan, oli tegemist duralumiiniumiga. Ühesõnaga – hea kraam, mis andis tema ärile vajaliku algkapitali.

Teil pole õrna aimugi, mida tänapäevalgi prügimäele visatakse, nii Eestis kui välismaal. Läksin mõneks ajaks tülli oma Taani sõbraga, kui kuulsin, et vanametalli on viidud trükipressid ja ladumismasinad, mis olid eksponeeritud toonases Århusi ajakirjanduskooli fuajees. “Milles asi,” ei mõistnud ta minu pahameelt. “Meil on nüüd uus digitaalne tehnoloogia ning pealegi on need asjad kõik tõenäoliselt muuseumis olemas.”

Prügi teemal on mitu otsa. Markeerin nad kõik ära. Esiteks, midagi ära visates olete selle eest juba maksnud ning seega viskate ära väärtuse. Teoreetiliselt, sest teiseks, väärtus ilmneb mastaabiefektis. Ühe šampanjapudeliga (mida jätkuvalt taaras vastu ei võeta) pole teil tõenäoliselt midagi teha, kuid kui neid koguneks miljon, siis ilmselt leiaksite ettevõtte, kes selle hunniku eest teile maksaks. Kolmandaks, mida rohkem suudame asju taaskasutada ja ümber töödelda, seda parem on see keskkonnale. Kõige kahjulikumad on kiiresti lagunev kiirmood ning ühekordseks kasutuseks mõeldud esemed.

Toon ühe paljudele tuttava näite. Haigestusin mõned päevad tagasi ning liigesed hakkasid valutama. See meenutas väga koroonaviirust, mida põdesin märtsis 2021. Ostsin koroonaviiruse ninakaudse kiirtesti. Tegemist on laheda tee-seda-ise komplektiga, mis koosneb mustmiljonist vidinast. Millest täpsemalt?

1. Pappkarp, milles on kõik teised vidinad sees.

2. Fooliumkott, milles on sees proovikassett (plastmassist liistakas, kuhu positiivse tulemuse korral ilmub punane triip).

3. Proovikassett ise.

4. Väike kotike soolataolist ainet fooliumkotis, millel on kiri, et ärge seda sööge. See hoiab eemal niiskuse.

5. Kilekott, milles on steriilne proovivõtu tampoon (pulk, mille otsas on vatt).

6. Proovivõtu tampoon.

7. Ampull, milles on proovilahus (manuaal nimetab seda proovilahuse katsutiks).

8. Ampulli steriilne pakend.

9. Bioohutuse plastikaatkott, millesse tuleks panna proovikasett, ampull ja pulk peale kasutamist ning enne minemaviskamist.

10. Paberil infoleht eesti, läti ja leedu keeles (suurus 42 x 33 cm)

11. Paberil infoleht soome, rootsi ja norra keeles (suurus sama, 42 x 33 cm).

Mul oli hea meel tõdeda, et koroonaviirust mul polnud, kuid peale testi tegemist oli mul laud asju täis. Neid asju kogunes arulagedalt palju. Üksik infoleht soome, rootsi ja norra keeles pole justnagu midagi, kuid kui neid trükitakse aastas miljoneid, siis ma võiksin selle kogusega ilmselt kogu elu ahjus tuld süüdata.

Ma arvan, et komplektis peaks ühikuid olema vähem ning samuti arvan, et neid tuleks paremini ümber töödelda.

Süvenesin infolehte. Ma ei tea, kas te olete selle eestikeelset versiooni täielikult lugenud? Tsiteerin ühte lõiku: “SARS-CoV-2 antigeeni kiirtesti hinnati kliiniliste ninakaapeproovidega asümptomaatilistelt isikutelt, mis kinnitati RT-PCR-testi (nasofarüngeaalne tampoon) abil. Tundlikkus arvestati kõrgest kuni madala viiruskoormuseni. Tulemused on toodud järgmistes tabelites.”

Teie vaimse tervise huvides ei hakka ma neid tabeleid siin kordama.

95% kasutajate jaoks võiks infoleht olla hiinakeelne või kiilkirjas. Ma saan aru, et infolehed on ilmselt vajalikud kohtuprotsesside vältimiseks – nii, nagu ameerikas on Batmani kostüüm väidetavalt varustatud hoiatusega, et see ei anna kasutajatele lennuvõimet. Aga tegelikult poleks neid infolehti vaja, kuna lühike kasutusõpetus on karbil niikunii toodud. Nende infolehtede asemel võiks olla karbil lisaks õpetuse internetiaadress ja QR-kood, mille skaneerimise järel avaneks inimese telefonis pedagoogiline video.

Bioohutuse plastikaatkott on ka minu meelest ülepingutatud. Kes kontrollib, et kasutajad vajalikud asjad ikkagi sellesse kotti panevad? Ja kui ei pane, mis siis juhtub? Viirused ja bakterid ümbritsevad meid kõikjal. Südamerahu võib pakkuda roojamine steriilsesse kotti, kuid me ei suuda kolibakterit keskkonnas kunagi täielikult kaotada. Ja mis võib-olla ongi hea, sest koos kõigi bakteritega sureksime lõpuks ka ise.

Kuidas võiks seda rämpsu paremini ümber töödelda? Ma ei arva, et meil oleks vaja eraldi kasutatud koroonatestide konteinereid. Aga kas olete kunagi seisnud prügikonteinerite ees? Viimati seisin Balti jaama toiduturul nelja konteineri ees ning mõistatasin, kuhu ma peaksin viskama tühja joogipudeli ja kuhu kabanossi paberi. Ma olen üsna kindel, et midagi sattus valesse konteinerisse. Ja sama kindel olen, et nii juhtub paljude inimestega. Miks?

Konteinerid ei ole sildistatud loogiliselt. Vajalik oleks üks loogiline läbiv liin. Mulle meeldiks kõige rohkem sorteerimine materjali alusel. Kõik saavad aru, mis on klaas, mis on plastmass, mis on paber. Kuid kui konteinerile on kirjutatud “pakend”, tekib mul otsekohe tõrge. Pakend võib olla mistahes materjalist. Ning kui see läheb konteinerisse segiläbi, siis ma ei saa sorteerimise mõttest enam aru.

Positiivse näitena toon vanade patareide ja valgustite kogumise poodides. Need kogumiskastid on hõlpsasti ligipääsetavad ning printsiibilt arusaadavad, ehkki materjali asemel on kogumise printsiibiks eseme nimetus. Aga kõik teavad, mis on patarei ja kõik teavad, mis on elektripirn.

Kuigi meil levib üha enam riigikapitalism, võiks riik võimaldada sorteeritud prügi vastuvõtmisega tegeleda rohkem ka väikestel eraettevõtjatel. Nagu ütlesin alguses, on prügi raha ning eraettevõtjad oskavad raha lugeda. See tähendab, et juba sorteeritud prügi ei valata hiljem uuesti kokku ning segaprügiga tehakse ka targemat, kui üksnes põletatakse ära. Inimesi tuleb maailmas juurde ja ma ei näe, et materjalid võiksid muutuda odavamaks. Pole ime, kui ühel hetkel hakatakse kaevandama vanu prügimägesid, et saada kätte seal ladustatud metalli. Ka oskavad eraettevõtjad välja mõelda inimestele arusaadavaid lahendusi ning sildistada konteinereid viisil, mis on arusaadav igaühele.

Lõpetades koroonaviiruse kiirtesti jäätmete sorteerimise teemaga, mul kogunes siin neli ühikut pappi ja paberit ning kuus ühikut plastmassi. Fooliumikotti ja soolapakikest ei oska ma liigitada, kuid alustuseks ja planeedi päästmiseks oleks paberi ja plastmassi eraldamine juba hea küllalt. Paberikonteiner on olemas, kuid mu kraam läks paraku kõik üldkonteinerisse. Mis teha, tunnen süümepiinu, mida võib-olla lunastab see kirjatükk.