ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kas lolle toodab kool või tulevad nad ise nagu lutikad seinapragudest? (10)

Jõudu suhtlemiseks! Foto: Ahto Muld
Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy

See vahva tütarlaps, kes ei tea eestikeelsete sõnade tähendusi, aga on ennast ikka mingi nõksuga doktorantuuri sebinud, ei kujuta endast paraku mingit erandit, ütleb Juku-Kalle Raid. Ülikool toodab lolle suurte hulkadena ning kiiresti.

Mulle paistab, et vaevalt on üldse kedagi, kes poleks midagi kuulnud uuest seltskonnakuulsusest, kes pillub sõnu nagu pussnuge, saamata absoluutselt aru, mida sülg talle suhu toob. Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse eriala Toktorant Mari-Liis Korkus oli veendunud, et sõna "liiderlik" seostub sõnaga "liider" ehk inimesega, kes on juht ja suunanäitaja, kes kamandab ja käsutab. Ja takkatraavi, et "osavõtlik" tähendavat inimest, kes on hästi aktiivne ja võtab millestki osa, nii nagu viitab sõna tüvi.

Alguses tundus isegi, et suva, noh, tegi vea, aga pange tähele: nii lihtne see paraku ei ole. Lugupeetud tulevane doktor ärgu pahandagu, vaid mõelgu kaasa.

Kõrghariduse juures on päris piisavalt nõrku kohti ja ma väga söandan kahelda, et näpuga peaks õppejõudude peale näitama.

Nii. Lisaks muule "liiderdamisele" teatas haritlane, et on üldkeeleteaduse Toktorant, mitte õigekeelsussõnaraamatu inimkehastus. Millest me järeldame, et üldkeeleteaduse Toktorant võib rahumeeli ajada suust välja suvalist plära, peaasi, et Toktorant.

Isa, laena kõrvatroppe!

Narride kasvulava

Joosep Toots oli see, kes avaldas arvamust, et narre ei pea külvama ega kasvatama, need kasvavad ise. Eks ta ole muidugi, aga natuke tahaks Tootsi-härrale vastu vaielda. Kui mingi toru on elementaarset eesti keelt oskamata suutnud ennast doktorantuuri smugeldada, peaks korraks ka ülikoolile – või täpsemalt haridussüsteemile – otsa vaatama.

Kõrghariduse juures on päris piisavalt nõrku kohti ja ma väga söandan kahelda, et näpuga peaks õppejõudude peale näitama.

Esiteks võiks esile tuua õppejõudude koormuse ja väikese palga. Teadagi. Kui tavakoolis on palkadega järjest parem, siis kõrgharitud õppejõud on palga mõttes rajult alahinnatud. Ma ei kujuta ette, kuidas peaks õppejõu motivatsiooni ergutama palk, mis jääb alla keskmise või – olgu pealegi! – küündib sinna lähedale. Õppejõud ei ole kassiir. Kassiire üldse halvustamata võiks siiski meelde jätta, et vastutuse määr on vägagi erinev.

Teine probleem seisneb haridussüsteemis endas. Ülikoolile on rahaliselt kasulik lasta kool lõpetada kasvõi suvalisel taburetil, sest siin on kinni rahastus. Mida rohkem üliõpilasi, seda kopsakam on riigi tugi, mis tähendab seda, et ülikoolis lastakse rahulikult toimetada umbes radiaatori IQ-ga tegelastel, neid lihtsalt pole kasulik välja visata, vaid pigem lohistatakse sellised rahumeeli läbi.

Lollakas üliõpilane kaebab su paugupealt kohtusse, aga õppejõud paraku peab olema viisakas "klienditeenindaja", mitte õppejõud.

Ja kolmandaks: igaüks, kes töötab kõrgkoolis või kellel on mõni tuttav, kes töötab kõrgkoolis, teab, et tänapäeval on taburetist üliõpilasega küllaltki ohtlik vaielda. Lollakas üliõpilane kaebab su paugupealt kohtusse, aga õppejõud paraku peab olema viisakas "klienditeenindaja", mitte õppejõud. Ja uskuge mind, õppejõul on palju muudki teha, mitte raisata oma aega mingi napakaga kohtupinki nühkides.

Sõnade mõte

Siin on kindlasti mõttekohti, mida tulevikus arvestada – tegelikult pole mitte kellelegi vaja kõrgharidusega lolli. Paber justkui oleks, aga kui see võib olla pehmelt öeldes eksitav, devalveerib sihukene nähtus kogu süsteemi.

Mõned aastakesed tagasi ilmnes Tartu Ülikoolis geenius, kes ajas rahumeeli segi Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi, ühesõnaga, pani kartmatult mitmete sadade aastatega puusse, kahe mehe tegevusalast rääkimata, mis ei näita muud kui seda, et kultuuriloo koha pealt oli tegemist ümmarguse nulliga. Aga sihukesi sigineb juurde igal aastal.

Professor Marju Kõivupuu märkis sotsiaalmeedias väga viisakalt ning vaoshoitult: kui hakkame õigustama oma valdkonna kehva tundmist a´la: mina õmblen kraesid, mina ei peagi teadma, kus kleidil taskud on; mina ravin liigeseid, minu asi pole teada, kus inimesel kopsud-maksad asuvad, ega ma mõni anatoomiaõpik pole; siis hävitame hiilivalt, nagu kooreürask kuusemetsa, kõik selle, mida vanad eestlased nimetasid intelligentsuseks, silmaringiks, harituseks... ja sealtmaalt algabki meie allakäik kultuurrahvana.

Lugupeetud tulevane Toktor Korkus ärgu pahandagu kriitika üle, vaid pigem pangu puudujäävad asjaolud kõrva taha või isegi kõrvade vahele. Ka siinse kirjatüki näol pole tegemist sooviga inimest solvata, vaid pigem ärgitada mõtiskelule – tõepoolest, mis on pildil valesti? Ja kuidas seda parandada?

Sõnadel on mõte siis, kui me oleme nende tähenduses kokku leppinud, mitte ei hakka heietama, et "ega ma sõnaraamat ei ole".

Mis keel see emakeel õige on?

Ääremärkuse korras veel üks asi, auväärne Toktorant! Nimisõnale viitav omadussõna tekitatakse nimisõna genitiivist. Ehk siis sõnast "liider" ei saa moodustada sellist sõna nagu "liiderlik". Sihukese moodustamissoovi korral oleks moodustatav sõna hoopis '"liidrilik".

Mul oli 44. keskkoolis äge eesti keele õpetaja Merle Raidma, kes kogus õpilaste idiootsusi. Noh, selliseid lauseid nagu "hobune viis purjus peaga Pearu rukkisse" jne. Enamjaolt pärinesid sihukesed kentsakad apsakad aga põhikooli tublidelt õppuritelt, mitte Toktorantidelt.

Võib ju öelda, et ära näri tähte, aga tähte närimata koidab kord lõbus päev, kui me ei saa enam lihtsalt aru, mida me üksteisele oma emakeeles räägime.

Seniks aga lähen ma ja kirjutan ühe näidendi tänapäeva ülikoolist; selle nimi on "Kõrbo ja Peremees". Kõrbo on selles tragikoomilises tükis vananev vaene õppejõud, aga Peremees on muidugi kõikvõimas üliõpilane, võibolla isegi toktorant! Ja Tammsaare tuleb neile külla.

Kommentaarid (10)
Copy
Tagasi üles