/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2021/02/26/13653925t1h2da2.jpg)
Katrin ja Merilin Mandel rääkisid Vikerraadio saates «Käbi ei kuku...» saatejuht Sten Teppanile oma lapsepõlvemälestustest ja naljakatest seikadest. Nii ema kui tütar ütlevad, et muusikal oli lapsepõlves oluline koht.
Katrin ja Merilin Mandel aastatetagusest juhtumist: emal oli suur kergendus, kui ta mu bussi pealt kätte sai
Nii Katrin kui ka Merilin Mandel on avalikkuses tuntud näod. Katri sai muusikasõbrale tuttavaks 90ndate teises pooles, kui ta esinejanime Kate all meie ette astus. Kasvatuspsüholoog Merilin on raamatu «Jess, lapsed!» autor ning jagab nippe ka samanimelise Instagrami kontol.
Keilas üles kasvanud Katrin meenutas saates, kuidas ta kasvas üles suguseltsis. «Keilas elasid naabermajas mu emapoolsed vanaema ja vanaisa ja nende peal teisel korrusel elasid ema õde ja õemees koos oma perega.»
Oluline roll muusikal
Katrin ütleb, et lemmiktegevus oli tal lapsepõlves muidugi laulmine ning esimene sellega seotud mälestus meenub just Kukepillide looga «Vana ja väsinud mees».
«Käisime ema ja isaga koos tuttavate juures külas, käisime saunas. Kui pärast tuppa läksime, oli onu Lembit pannud väikse pingi ja ütles, et «Kati, kas sa laulad mulle täna jälle seda laulu?». Seda ma ei mäleta, et ma oleks enne laulnud, aga seda korda ma mäletan. Astusin pingi peale, vaatasin Lempsile otsa. Lapsena tundus, et laulud olid kellestki ja alati seostasin need mõne tuttavaga. Ja vot see «Vana ja väsinud mees» oli onu Lembitust. Vaatasin talle otsa pingi pealt, mina seisin ja laulsin talle, sest temast oli see laul tehtud. Ma arvan, et ta võis olla 30- või 35-aastane,» meenutab Kate.
Hiljem salvestas ta selle laulu Kukerpillidega. «Olin laulma hakanud, avalikkuse ette sattunud ja Kukerpillid võtsid ühendust, et neil tuleb juubel ja kas ma tahaks mõnda nende laulu laulda. Mul oli meelest täiesti läinud, lõi lamp põlema, et «Vana ja väsinud mees» ongi ju nende laul! Küsisin, kas tohin seda laulda ja võisin!»
Katrini tütar Merilin meenutab, et lapsepõlves lauldi kodus tihti ning see oli justkui igapäeva osa.
Katrin oli 19-aastane, kui Merilin sündis. «Mu vend sündis, kui olin 14 ja pool,» ütleb Merilin, kes suurema osa lapsepõlvest üksiklapsena üles kasvas. «Kui olin kodus, olin palju aega üksinda. Mulle meeldis teadust teha. Kui olin viie- või kuueaastane, oli eluunistus teha puhastusvahend, mis puhastab kõik plekid. Mida tegin, oli see, et võtsin 90ndate kodu puhastusvahendeid, keerasin neid kokku salaja oma toas,» meenutab Merilin. «Plöga, mis pidi lahendama kõik maailma probleemid inimeste jaoks, seisis salaja seal kardina taga ja hakkas seal elama, vahutama...mäletan pilti, et ta oli roninud mööda tapeeti.»
«Avastasin selle siis, kui koristasin. Oh seda üllatust,» meenutab Katrin naerdes.
Enneolematu teatriskäik
Merilin meenutab, et vanemad lapsena just kurjad ja pahandavad polnud, aga eks selleks nagu vajadust polnudki. «Ma ei teinud asju, mille pärast peaks hullult karistama. Ma mäletan, et rääkisime palju, käisin palju kaasas nendega. Meil polnud suuri konflikte või üllatusi. Suurim, mis meenub, oli siis, kui olin 17-aastane,» ütleb Merilin.
«Käisin vaatamas teatritükki, kus pakuti alkoholi etenduse ajal. See oli selline teatriperiood mul, käisin palju teatris. Kuidagi läks nii, et jäin maani täis etenduse ajal, olin ka alaealine tollal,» meenutab ta.
«Kuidagimoodi jõudsin viimse bussiga koju. See on mu elu ainukene mäluauk, ma ei tea, mis toimus seal. Kuidagi jõudsin koju, emal oli suur kergendus, kui ta mu bussi pealt kätte sai, olin elus, terve ja turvalises kohas.»
«Tema [telefoni] vastu ei võtnud, aga õnneks sõbranna võttis vastu, ütles, et ta on bussi peal ja kohe tuleb,» lisab Katrin. «Ootasin kärsitult. Algul olin muidugi jahmunud, aga siis oli tegelikult kõik okei ja pinge oli maas. Merka, kes õudselt palju alati räägib, istus autos täiesti vait. Mitte ühtegi sõna,» meenutab ema vahejuhtumit.
«Mäletan seda, kui hakkavad mälupildid tulema, et olin autos ja ei tahtnud tuppa minna, isa kippus olema rangem. Mul oli nii piinlik,» meenutab Merilin. «Mõtlesin, et ma ei taha tuppa minna, mitte et ma oleks kunagi kartnud oma vanemaid, lihtsalt teadsin, et tuleb vastik vestlus, kui mu isa mind sellisena näeb. Lootsin, et ema läheb ja esindab mind. Räägib minu eest. Ema ütles, et ei, sina lähed ja räägid. Kui lõpuks tuppa läksin, siis isa ikka küsis, et kus sa olid, mis tegid ja kuidas nii võimalik on. Seal taga peamiselt loomulikult oli mure, alaealine inimene tuleb suvaliselt purjus peaga teatrist koju.»
Merilin meenutab härdalt, et peres oli reegel, et kus iganes sa ka oled, saab alati vanematele loota. «Lihtsalt helista ja anna teada, ükstapuha, mis seisundis ja kus,» ütleb naine ja lisab, et tal oli väga turvaline tunne peol käies.