ELU25 ⟩ Mart Raudsaar: 2 x 5 soovitust, kuidas võidelda masendusega

Pilt on illustreeriv. Foto: CandyRetriever/Shutterstock

Mulle on jäänud mulje, et paljudele inimestele on praegune aeg vaimselt raske. Ukrainas käib sõda juba teist aastat. Kaupade ja teenuste hinnad on hüppeliselt tõusnud. Sisepoliitika on polariseerunud ning Facebookis käib näopeks. Talvest on ka kõrini ning ehkki lumi sulas kiiresti ära, on eeloleva nädala prognoos vihmane ja sombune.

Mida teha, et mitte langeda depressiooni?

Ma ei ole kindlasti ülitark psühholoog või nõustamisguru, kes helistab kellukest ja soovitab mõelda positiivselt. Aga ma võin rääkida enda kogemusest. 1989. aasta sügisel, kui olin just astunud keskkooli esimesse klassi, tabas mind must masendus. Ma ei julge öelda, et see oli kindlasti depressioon, kuna keegi pole seda diagnoosinud. Tollal selliseid asju polnud diagnoosida muidugi tavaks. Mida ma tundsin? Kõik tundus mõttetu, millelgi ei tundunud perspektiivi ning miski ei läinud hästi. Sellega kaasnes füüsiline passiivsus, ma ei tahtnud enam kusagile minna ega midagi teha.

Ometi tulin sellest välja ning olen saanud kogemuse, tänu millele ma ilmselt enam kunagi sellisesse musta auku ei lange – ehkki aegu on olnud keerulisi hiljemgi.

Mul oli siis masendusest väljarabelemiseks õnneks kaks head eeldust. Esiteks, ma olin karsklane ning teiseks, magasin väga hästi. Ülejäänud tegevused… olid intuitiivselt tehtud õiged tegevused, mida olen osanud süstematiseerida palju hiljem, kui juhtusin nägema Gina Lazenby Feng Shui kodukujunduse raamatus tervendava kodu skeemi. Ärge nüüd Feng Shuist ära ehmatage. Järgnev on nii elementaarne, et sobib ka New Age’i, taara, budismi või veganismi pooldajatele. Ehkki Lazenby rääkis tervest ja harmoonilisest kodust, siis mina räägin lihtsustatult inimesest. Inimene on nagu tünn, kuhu ühelt poolt voolab stressi sisse ning teiselt poolt voolab stressi välja. Või õigemini, peaks voolama. Mõnikord tuleb pingeid nii palju peale, et süsteem ei jõua neid väljutada või on torud suisa umbes ning kaan sõidabki pealt!

Kuna stressifaktoreid on tänases ühiskonnas paraku palju ning neid lõpuni vältida ei ole lihtne, siis ma alustan väljavoolu teemaga. Kuidas negatiivsetest emotsioonidest ja stressist lahti saada ning neid väljutada?

Esiteks, füüsiline tegevus looduskaunis keskkonnas. Vastuväidetena võib kõlada, et teed on libedad, ilm on väljas jube (eriti südatalvel) ning aega ka ei ole. Minul vedas kolmkümmend kolm aastat tagasi tõesti, hakkasin käima jooksmas Elva looduskaunis metsas, kus on igasuguse ilmaga ilus. Mida teha aga näiteks Tallinnas?

Abiks oleks alustuseks igapäevaste asjatoimetuste tegemine jalgsi. Kümmekond aastat tagasi töötasin korraga Eesti Ajalehtede Liidus ning Tallinna Ülikoolis. Kõndisin regulaarselt Pärnu maantee vanast ajakirjandusmajast Tallinna Ülikooli Narva maanteel, muidugi mitte Liivalaia tänavat, vaid vaikseid ja meeldivaid kõrvaltänavaid pidi.

Minu üldine soovitus siia lisaks on – nagu igasuguste muudatuste puhul – kasvõi natukene, aga regulaarselt! Kui ma 33 aastat tagasi jooksmisega alustasin, ei jõudnud ma läbida sadat meetritki, kuid mõned aastat hiljem jooksin järjest juba kakskümmend kilomeetrit. Sest ma ei jätnud ühtegi päeva treeningut vahele.

Teiseks, püüdke oma ümbrust ning tegevusi tasapisi korrastada (kui nad juba korras pole). Ärge võtke seda ette aga näiteks ühe suure kampaaniakoristusena. Nii, nagu suurte asjadega võitlemisel on abiks, jagage need väikesteks ning tehke asju jupphaaval. Täna tehke korda üks sahtel. Homme teine. Täna sorteerige ära üks riidekast, homme järgmine.

Kolmandaks, premeerige ennast. Kui olete ennast ületanud, siis kiitke ennast ning lubage endale pisut head (pisut, sest ma ei pea silmas pooleteisekilost jäätisepakki).

Neljandaks, ebameeldivad kohustused on möödapääsmatu paratamatus, kuid tegelge regulaarselt päevas kasvõi pool tundi millegi meeldivaga.

Ja viiendaks, ärge jätke unarusse oma sõpru ja häid tuttavaid, käige iga nädal kellelgi külas ning rääkige kasvõi tühjast-tähjast.

Võtmesõnaks ongi pisikeste igapäevaste asjade tegemine. Mulle on jäänud meelde ühe harrastusalpinisti jutt, kes kõneles oma kogemusest, kui ta on üleval mägedes ja enam ei jõua. Ta ei mõtle lõppeesmärgile. Ta mõtleb kahekümne meetri kaugusel olevale mättale ning sellele, kuidas sinnani roomata. Ja siis järgmisele. Ning uuesti järgmisele. Nii osutub võimalikuks läbida pikki vahemaid täiesti kurnatuna, ennast vaimselt mobiliseerides.

Vaatleme nüüd ka stressifaktorite poolt. Kuidas neid vähendada või hoopis vältida?

Esiteks, piirake nende tegevuste tegemist, millest te näete, et need teile pikas perspektiivis halvasti mõjuvad. Näiteks, ärge istuge kaks tundi järjest sotsiaalmeedias või ärge vaadake järjest mitut hooaega lemmikseriaali. See zombistab. Asjad jäävad tegemata ning lisaks olete füüsiliselt passiivne, mis on halb. Ärge raisake aega. Ma ei ütle, et peate üleüldse televiisori vaatamisest loobuma, nagu mina olen teinud, kuid pange endale paika piirid, mida te ei ületa. Umbes nii, nagu matemaatik Leo Võhandu soovitas kasiinosse minnes panna ühte taskusse raha, mida olete valmis maha mängima ning kogu võidetud raha panna teise taskusse – ja seda mitte puutuda.

Kui sõjauudised viivad teid stressi, siis ärge neid jälgige. Kui poliitilised arutelud Facebookis ajavad vererõhu üles, siis ärge neis osalege.

Teiseks, ärge suhelge ebameeldivate inimestega rohkem, kui hädavajalik. Kehtestage endale piirid ning vajadusel seiske nende eest! Teil ei ole mingit kohustust kuulata või nõustuda pahatahtliku jutuga teie suhtes, kõigile pole võimalik meeldida nagunii ning see polegi vajalik!

Kolmandaks, ärge liialdage söögi või napsuga! Ma tean, et need tegevused aitavad stressi vähendada, kui võivad viia sõltuvusse. Pärast on pea haige või on probleemiks suurenev kaal, mida pole enam üleüldsegi lihtne alla viia.

Neljas soovitus on keerulisem. Kui teil on keskkonnastress, näiteks tööstress (kasvõi kiuslikud kolleegid) siis mõelge pikas perspektiivis töökoha vahetusele. Majanduskriisis pole see lihtne, kuid ainuüksi plaani tegemine võib olla vabastava mõjuga ning aitab paremini vastu pidada igapäevasele stressile. Mõelge, mida te tahaksite oma eluga peale hakata? Ei ole nii, et kõik antud ajahetkes antud asjad on teile antud kohustuslikus korras talumiseks.

Ja viiendaks, ärge võrrelge ennast teiste inimestega ja nende saavutustega, vaid võrrelge ennast iseendaga. Kas te olete täna parem, kui olite eile? Kui jah, olete õigel teel.

Üleüldse, mistahes olukorras on stress ja meeleheide ülearune luksus. Ka siis, kui olete väljapääsmatus olukorras, tasub edasi võidelda. Seni, kuni olete elus, on kõik võimalik! Juhtub ka imesid, kuid enamasti alahindavad inimesed iseenda võimekust oma elu kontrollida ja parandada. Andke endale võimalus proovida kaks nädalat, ja te näete juba muutust.