Professor Marju Kõivupuu räägib oma raamatus "Eesti mütoloogia algajatele" Eesti kummalistest olenditest – külmkingadest, krattidest, palunõifatest ja muust sellisest. Ahto Muld teeb lühikese ülevaate. Pildi joonistas Kai Kivi.
Ahto Muld avas Marju Kõivupuu koostatud raamatu, milles on kenasti kirjas, mihukest imelikku kentsakaist olendeist koosnevat putru eestlased läbi ajaloo on uskunud.
Paralleelmaailma tegelased
Muinasjutud on üldiselt aktsepteeritud žanr, kasulikud siis, kui mingi titt tüütab ja ta tuleb kas magama ajada või lihtsalt vaikima sundida. Teame küll seda plära, kuidas vaene ja loll talupoeg pekstakse kodust minema, ta läheb läbi suure metsa, kohtab igasugu karvaseid ning sulelisi tolvaneid ja et tema süda on nii hea nagu massimõrvar Lenini veekalkvel silmad, lahendab ta tee peal igasuguseid totraid ülesandeid, saab rikkaks ning pannakse – olgu issand talle armuline! – lõpuks naisele.
Mis veel hullem, paljudes juttudes elab ta seejärel igavesti. Ühesõnaga, tuttav kraam. Kõikides raamaturiiulites vedeleb ohtralt igasuguste vendade Grimmide muinasjutte, saja rahva lugusid ja kõik nad räägivad laias laastus sama juttu. Väikeste erinevustega. Venemaal on loo põhikangelane ka lisaks paduvaesusele ka puhta lollakas, mis muidugi ei takista tal lendava ahjuga kuhugi päraperse sõitmast ja mingit lohe surnuks löömast. Lolluse ülistus on aga vene juttudes selgelt näha.
Tondid, tulihännad ja pisuhännad. Need on ühes isisugused tulised kehad, mis aruta korra järgi ilmuwad
Hullemaks võib pidada situatsiooni, kui inimesed usuvad muinasjutte siiralt. Seal toimetavad ringi kõikvõimalikud teispoolsusest, paksust metsast või jõe põhjast pärit müstikused, lugudel puudub moraal – lollakas lendab kohale ja lööb maha jõleda mao – aga kas üldse või on see nii ära väänatud, et pedagoogiliseks kasutamiseks ei sobi. Arhailistel rahvastel askeldavad igapäevaselt koos inimestega ringi surnud ja kurat teab mis olendid, kõik tahavad kõigile otsa peale teha, vestetavad lood katkevad kuidagi poole pealt nagu näiteks tšuktšidel või ngansaanidel: siis tõusis surnud taat üles, lõi jurtas kõik sugulased maha ning sõi poolteist aastat nende roiskunud liha ja laulis ning tantsis täis kõhuga – puhtalt rõõmu pärast.