Mart Raudsaar Keeleseksismist emakeelepäeval (3)

Mart Raudsaar
, Kolumnist
Copy
Foto on illustreeriv.
Foto on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Emakeelepäeval meenus mulle üks anekdoot. Mees on sünnitusmaja akna taga ning hüüab naisele, kas sündis poeg. «Ei!» vastab naine. «Kes siis?» karjub mees edasi.

Nali meenus, sest ERRi portaalis ilmus üks kummaline lugu sellest, kuidas eesti keel vaevleb stereotüüpides. Sain teada, et sõnad «esimees», «pillimees» ja «kaupmees» on seksistlikud. Tsiteerin: «Seesugused sõnad peegeldavad esiteks iganenud soorolle ning teiseks toidavad arusaama, et mees on rohkem inimene kui naine või mõne muu soo esindaja.»

Sa püha püss! Selle tsitaadi valguses omandab nali, millega ma alustasin, hoopistükkis tõsise värvingu. Sugusid võib olla rohkem kui kaks, päris hulgi kohe.

Minu meelest on siin tegemist tänasel muidu kenal keelepäeval asendustegevuse ja tähelepanu kõrvalejuhtimisega põhiprobleemilt. Esiteks, eesti keel ei saa olemuslikult olla seksistlik, sest siin pole sugu ning meie keeles pole ka Jumal meessoost. Täpsemini, ta on sootu, nagu üks omnipotentne (kõikvõimas ja kõikjalolev) olend olla saabki. Teiseks, lolliks või seksistlikuks saab minna olenemata soost. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi ei kätke keelestruktuur iseeneses seksistlikke hoiakuid, vähemalt ei saa ta seda teha eesti keeles, küll aga viljelevad seksistlikke hoiakuid inimesed keelest olenemata.

Mis me siis teeme, kas keelame ajalooliselt kujunenud sõnad «esimees», «pillimees» ja «kaupmees» ära? Teame, et demokraatlikul viisil võib meie ühiskonnas nainegi neid rolle täita. Sõnu keelates või muutes ei kaota me aga võimalikku seksismi, antud ERRi loo kontekstis üleolevat ja halvustavat hoiakut naiste suhtes. Seega, positiivne ja väärikas suhtumine naistesse saab alguse kusagilt mujalt, mitte vägivallast keele suhtes ning minu arusaamist mööda on see meheks olemise üks tähtsamaid komponente. Selleks on vaja mehi, kes saavad enda eluga hakkama, teevad ära oma voodi ning ei oota, et keegi tuleks lahendama nende probleeme. Selleks on vaja mehi, kes ei karda võtta vastutust enda tegude ja elu eest. Selleks on vaja mehi, kes ei karda seista iseenda eest ning seejärel suudavad nad seista ka teiste eest.

Ning miks me arvame, et seksism võib eksisteerida ühiskonnas vaid naiste suhtes? Võtan kindlasti tulevikus plaani meestevastase vaimse vägivalla kolumni. Praegu üksnes meenutan heldimusega, kui käisin imikust pojaga basseinis neliteist aastat tagasi ujumas. Kuna kõik teised olid naised, sattusin üleüldise imetluse ja tähelepanu objektiks. Mehed! Kui soovite naisi sebida, siis laenake mõnelt sõbralt või sugulaselt imik (eeldades muidugi, et oskate mähkmeid vahetada ja ei karda tema tagumikku pühkida), minge temaga arsti juurde või parki jalutama ja vaadake, mis edasi saab.

Ma arvan, et mehed peaksid julgelt nõudma endale neile õigusega kuuluvat osa laste arengus ja kasvamises, mille hulka kuulub vajadusel lastevanemate koosolekutel käimine ning psühholoogi külastamine. Kasuks tuleks muidugi kirjanduse lugemine, et endale mitte külma lasta teha, sest suurem osa psühholooge, lastekaitseametnikke, kohtunikke jne on naised ning mõnedel neist on väga selgelt väljakujunenud arusaam meestest kui šovinistlikest sigadest – mis muidugi ei ole kujunenud sotsiaalpraktikute eludes tühja koha pealt, kuid on oludest olenemata lubamatu üldistus ning sealjuures väga seksistlik pealegi. Kui mõned asjad tulevad selles valdkonnas naistele iseenesest kätte, siis mehed peavad palju rohkem ennast kehtestama ja pingutama. Mis võib-olla aga aitab neil mõista, mida mõned naised võivad tunda mõnes muus valdkonnas.

Kuid tuleme tagasi keele juurde tänasel keelepäeval. Mulle meeldib, kui meile jääb alles emakeel ja isamaa, selle asemel et meil tekiks paralleelselt isakeel või emamaa või sootu variandina sünnikeel ja sünnimaa (või kodumaa, mis meil oli NSVLi päevadel suur ja lai). Keele käsu korras muutma hakkamine viib meid otseteed Orwelli raamatu «1984» maailma, mis on kõike muud kui tulemus.

Kas keele nn šovinistlik struktuur saab eksisteerida ilma inimesteta? Mina arvan, et keel on pidevas muutumises ning seda muudavad kasutajad sotsiaalse praktika käigus. Keel ei saa olla midagi kasutajatest lahusolevat, kõrgemalt poolt antut, «jumalikku». Laps õpib kõnelema praktilises sotsialiseerimise protsessis ning konkreetsete sõnade sisuga on seotud tema elukogemus. Kui isa peksab ema, siis ei aita sõnade «esimees», «pillimees» või «kaupmees» keelamine ajalehes või veebiportaalis.

Kui ühiskonnas eksisteerib naistevastast vägivalda, peame sellest probleemist rääkima ja otsima lahendusi, kuid lahendus ei saa olla keeletsensuur. Keeletsensuurist on kirjutanud väga hästi Teet Kallas oma 1988. aastal ilmunud raamatus «Kes tõttab öisele rongile». Meenutame taustaks, et 80. aastate keskel kehtestati Nõukogude Liidus karske seadus, sest tõepoolest joodi väga palju, mistõttu kannatas tööviljakus. Võimud piirasid alkoholi müüki avalikel üritustel ning alkoholist rääkimist ajakirjanduses. Nii pole imestada, kuidas Teet Kallase raamatus asus humorist Pista ümber kirjutama klassikalisi teoseid. «Kolmest musketärist» kadus vein ning asemele tuli «Anjou küngaste mahlake».

Kas sellepärast hakati vähem jooma? Ei, pigem suurenes salajoodiklus. Üritustel pakuti tarretisi, mis olid tehtud alkoholi baasil. Üleüldises silmakirjalikkuse õhkkonnas sai nõukogude võim veel ühe hoobi, kuna kõik irvitasid käraka kampaania korras keelamise üle ning põhieesmärk – terved eluviisid – jäi tähelepanuta. Toonases orjaühiskonnas ei nähtud terveid eluviise individualistliku väärtusena, vaid kodaniku võimalusena panustada rohkem tootvasse töösse riigi heaks.

Eesti vabadusliikumine võitles lisaks Eesti Vabariigi taastamisele isikuvabaduste taastamise eest. Ma ei oleks 1989. aastal osanud ilmaski arvata, et eesti keele õiguste kehtestamisele avalikus ruumis järgneb kolmekümne kolme aasta pärast soov lahendada sotsiaalseid probleeme normatiivse keeleuuenduse abil. Jah, 1990. aastal nimetati ENSV ümber Eesti Vabariigiks, kuid kellelegi ei tulnud pähe, et sellega ongi probleem lahendatud ja vabadus käes.

Niisiis, kui kuulete sünnitusmaja akende taga karjuvaid isasid, siis suhtuge neisse mõistvalt – eriti emakeelepäeval!

Tagasi üles