ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: prouasmehed, härrasnaised, nende imelik nänn ja varrolik valu!

Juku-Kalle Raid räägib valimiste kirjanduslikust poolest. Ainest on kõvasti. Küll on valimistest ogaraid asju kirjutatud, loe kas või ise! Küll on vahvaid vidinaid jagatud. Rahvaliit näiteks, millest sai EKRE, pani mehed punaseid huulepulki jagama. Milline varrolik valu selles tõdemuses pesitseb!

Enne valimisi on alati huvitav mööda trotuaare kõndida ja inspekteerida, mis vahvat nänni kandidaadid varunud on. Tõsi, kõik nänni ei jaga ja telgis ei karju, aga rõhuv enamus siiski.

Ratta Jürka meetod

Ratta Jürkal on meetod! Foto: Sander Ilvest

Mulle rääkis kunagi üks keskerakondlane, kuidas Ratta Jürka töötab enne valimisi konveiermeetodil, sealjuures on tal kaasas kaks abiratast. Esimene abiratas jookseb trepikotta, laseb kõikide uste taga uksekella, kui uksed avatakse, on kohal teine abiratas, kes tutvustab päris-Ratast, kes omakorda küsib, et kuda käbärä käivä, äh, või midagi niisugust. Seejärel naeratab mehevalt, usalduslikult ja riigimehelikult ning surub korteriomanikule pihku šoksi, vimpli, lusikatäie moosi, vahva pliiatsi, kasulikud niidisokid – või mida nad seal tavaliselt jagavad.

Edasi kulgeb abiratas koos päris-Rattaga järgmisele korrusele, kus esimene abiratas on juba kõikide uksekellade nuppe pressinud.

Ma ei tea, kas sihuke nutikas konveiermeetod ka päriselt tõele vastab, aga miks mitte!

Tarmukas inimene asju ajamas, valija pärast muret tundmas, pingsalt riiklikesse kaugustesse vahtimas, elujärge parandamas.

Ilus mees punase huulepulgaga

Kõige jaburam nänn, mida olen näinud jagatavat, pärineb Villu Reiljani enda pahklikest maamehepihkudest – Villu «Pole paha» Reiljan meelitas kunagi Jõgevamaa prouasid punase huulepulga, puudritoosi ning hügieenilise huulepulgaga. Selline peen ja kullakarva komplekt labidasuuruses põllumehekämblas, mis seda kohmetunud naisterahvale ulatab, äratab usaldust. Ühe sellise nuiasin ühelt proualt kunagi endale kollektsiooni ja näitan juuresoleval pildil lahkelt teilegi.​

Kui uksed avatakse, on kohal teine abiratas, kes tutvustab päris-Ratast, kes omakorda küsib, et kuda käbärä käivä, äh, või midagi niisugust.

Mehed ja huulepulgad, käes on maailmalõpp. Pildil Varro Vooglaid. Foto: Erik Prozes

Kõige naljakam ongi vist saada huulepulk mehelt, kes juhtis parteid, millest sai peatselt EKRE! Milline varrolik valu selles mõttes peitub!

Tavaarsenali kuuluvad aga enamikul poliitikutest nutika Reiljani pakikese asemel märksa igapäevasemad asjad: pastakad, vesi, kondoomid, aknakaabitsad, mesi, esimese klassi lapse kujundatud südamlik flaier, taimetee (nii öko!) ja märk kandidaadi nime, numbri ja kirjaga «Hurraa!» või midagi sellist.

See on kõikide maade valimiskultuuri osa, kus proletaarlased, akadeemikud ja trollijuhid ühinevad oma õiguste eest võitlemisel. Ja – mis seal salata – selles kõiges on midagi sümpaatset ning lustlikku. Kahju on vaid tõsiasjast, et enamus sihukest nänni potsatab prügikasti ning isegi näiteks ajaloomuuseumis on valimiskraamist küllaltki juhuslik kogu.

Ja nüüd hakkame ennast ise umbusaldama!

Pärast valimisi järgneb aga kollektiivne umbusalduslaine. Kogu rahvas oleks nagu äkilise ja hirmsa pohmaka saanud.

Toimunut umbusaldavad lakki saanud parteid, pettunud valijad, kelle lemmiku nina eest Toompea uks kinni prantsatas, kandidaadid ise. Sotsiaalmeedias kutsutakse üksteist tungivalt mõistusele, vastutusele, selgele mõtlemisele ning soovitatakse oma palk lastekodule kanda, siis on sellest vähemalt midagi kasu.

See on psühholoogiliselt üsna naljakas: valimised olid ju ära, enamus otsustas, mis siin enam hambaid kiristada. Selle asemel võiks silmas pidada, mida üks või teine valituks saanud härrasnaine või prouasmees (et oleks võrdne!) tegema asub.

Lihtsalt kõikide umbusaldamine... see on nagu iseendale umbusaldust avaldada. Teinekord muidugi vajalik akt, aga väheke pentsikuvõitu siiski.

Kõige tähtsam koht on puhvet!

Meie kirjanduses on kõige vahvamalt valimisi kirjeldanud vist unustamatu klassik Oskar Luts. Kes see siis veel? Ka see žanr on koht, mis annab võimalusi tuhandeteks uuteks «Kevadeteks». 1940ndate lõpul või 1950ndate algul kirjeldas Luts üsna kepsakalt, kuidas ta juba hommikul valimisjaoskonda siirdub ja kohe puhveti poole kiikab, kus letil on «nii palju keni asju», mis lausa hüüavad, et nad välja valataks.

Kõige naljakam ongi vist saada punane huulepulk mehelt, kes juhtis parteid, millest sai peatselt EKRE! Milline varrolik valu selles mõttes peitub!

Lutsul leidub valimistest ka paar hoogsat följetoni. Esimeses neist (följetoni nimi on «Murtud number») tõttab keegi kodanikukohuse täitmisest õhevil isik, Georg Aadniel Õlipuu, valimisjaoskonna juurde ja kohtab kõiki tuttavaid: Mahlapuud, Paakspuud, Okaspuud, majandusmees Tannenbaumi, prl Mesipuud (kes hüüab alatasa: «Piiks! Piiks!») ja Kuusepuud.

Tuttavad piinavad Georg Aadniel Õlipuud (paremal) Foto: Romulus Tiituse sarž

Kõik auväärsed tuttavad – olles kuulda saanud, keda peategelane Georg Aadniel Õlipuu valida kavatseb – koputavad endale kohkunult vastu pead ja selgitavad hasartsete hüüdlausete saatel, et tuleb valida kindlasti hoopis kas partei B, D, C, G või Ü. Aga kindlasti mitte seda, mida peategelane kavatses. Kuidas ta üldse nii loll olla saab, et A-partei peale mõelda?

Novelli lõpp on traagiline: kui segadusse aetud Õlipuu lõpuks valimisjaoskonda jõuab, on selle uks juba kinni, aga kodanikukohuse täitja purustab ukse nagu ahvide kasvandik Tarzan pilpa, astub sisse, askeldab, sekeldab ning – valib! Hiljem tuleb muidugi välja, et meeltesegadusse aetuna on ta kogemata hoopistükkis mingi suvalise Z-partei poolt hääletanud.

Kuidas kõik endale ise partei tegid

Valimistest pajatab ka vahva följeton «Partei», kus peategelane Ants Köger kurdab, kuidas temaga kui oma partei kõige tähtsama kandidaadiga on väga alatult käitutud ja ta kandidaatide nimekirjast välja jäetud. Köger hüüatab: «Uus riigikogu – ilma minuta! See on seesama, mis i-täht ilma peata!»

Ning siis tuleb tema peale vaim, mis ütleb: «Sülga! Sülga, hõõru jalaga laiali, mis sa sülitasid, ja asuta ise tuliuus erakond! See, nagu iga uus asi, läigib inimeste silmis nagu hõbedane teelusikas ning sa leiad järelkäijaid nagu pihu ja põrmu. Ja oled liider.»

Kögeril ei joppa üldse, kõik Eesti inimesed paistavad olevat juba oma isikliku partei asutanud, kaasa arvatud isegi hirmus ämm, kes tungib valimistele oma nimekirjaga. Loo lõpus asutab Köger «Parteide nimekirjadest väljakukkunute partei».

Lutsu auks peab ütlema, et tema följetonid ei ole ligi saja aastaga sugugi vananenud.

Ja neiski kohtame me umbusku – kõigi valitute vastu!

Aga pole viga, nelja aasta pärast läheb uueks ning huvitavaks madinaks.