Eisen märgib ka, et kuna Järve-Jaani mõnigi kuulutus arvati täide läinud olevat, tõusis tasapisi ka lugupidamine. Tõsi küll, koduvallast kaugemal, kus Jaani keegi füüsiliselt näinud ei olnud.
Kui Taat Helme näeb ette Eestimaad katvat jõledat udu, mis voogab üle paljukannatanud Eesti kurja Kaja hammaste vahelt, siis ennustas jama ja ikaldust ka Järve-Jaan, põhiasjalikult kõikvõimalikke sõdu. Ja nii kentsakas, kui see ka ei tundu, ei näinud Jaani ennustustes pea keegi nt Napoleoni sissetungi Venemaale (mis juhtus Jaani tegutsemisajal), küll aga räägib Eisen, et veel 1914 olid külamutid – pea sajand pärast Järve-Jaani surma – kindlad, et prohvet ennustas ette esimest ilmasõda.
Hukka minev moraal
Taat Helme kohtumisel ingliga ei kuulnud me sõnagi tehnika arengu võimalustest, Järve-Jaan, vastuoksa, olla ette näinud telegraafi, telefoni, raudteed ja automobiili, käike seda, mida tema ajal veel olemas polnud.
Eisen räägib oma raamatus, kuidas Järve-Jaan olla teatanud kord ühele mööda astuvale hobusele, kes üle jõu käivat koormat vedas: «Oh suksuke, oh suksuke! Kannata, kannata natuke! Pea hakkab tuli ja wesi raskeid koormaid wedama» – mida tõlgendatigi hiljem kui ettekuulutust raudtee kohta.
Teisel korral, kirjutab Eisen, ütelnud aga Jaan: «Aeg tuleb, et maanteel sõidab wanker ilma hobuseta.»
Üks asi ühendab kunagisi prohveteid ja Taat Helmet veel: hirmus mure langeva moraali ning usuleiguse pärast. Nii kurtnud Jaan tuleviku üle, kus «tüdrukute häbi ära kaob».
Mida räägib tänasest hukka minevast ilmast Taat Helme kontor ja seal töötav Onu Varro, teame me isegi.
Kuula inglite laulu SIIT!