ELU25 Juku-Kalle Raid: Taat Helme nagu vanaaegne ja pisut tolmune prohvet. Kuula ka uut laulu!

Endine siseminister Mart Helme (EKRE). Foto: Eero Vabamägi
Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Copy
  • Eesti prohvetite kohtumised inglitega.
  • Taat Helme ja eestlaste «allakäiv moraal».
  • Mida ennustavad Eesti prohvetid?

Taat Helme unenägu, kus ta esineb levitatsiooniässana, äratas ohtrat tähelepanu. Tegelikult on sihukene leksika eestlasi paelunud läbi terve ajaloo. Juku-Kalle Raid kuulab taadi kõnest tehtud laulu ja lehitseb Eiseni kirjatükke. Taat Helme inglite laulu saab kuulata kirjatüki lõpust lingilt.

Kui Taat Helme pidas kõne «Ükspäev ma lendasin», õnnestus tal meid jälle kahte leeri ajada. Osa plaksutas, sest ohtlik nõiamoor Kaja Kallas sai oma jao, aga vähemalt valimistulemusi vaadates võib nentida, et enamus koputas endale näpuga otsa ette ja hüüdis: «Uhhuu!»

Häda tuleb!

Taat Helme unenägu kisub prohvetliku nägemuse kanti, siin leidub kärbseseent muginud šamaani elemente, aga ka prohvetlikke hoiatusi, mis läbi ajaloo puhuti esile paiskuvad. Enamasti ennustataksegi sellistes ikaldust, sõda, kadu ja hävingut ning kutsutakse üles meelt parandama (vrdl taadi hüüatusega, et Eesti saab päästetud vaid taadi juhtimisel ning kogu rahva osavõtul). Prohveteid ja hullukesi, kes on ennustanud kadu, kuulutanud tulevikku ning manitsenud rahvahulkadel ennast järgima, leidub meil nagu küpsisetükke kirju koera koogis.

1930ndatel tegutses Eestis näiteks nn turu prohvet, kelle põhiline tegevuspaik oligi Estonia teatri ees turul, kus teda aeg-ajalt küll muna ja pekiga pilluti, ent kus ta endale ka piisavalt järgijaid kogus. Turu prohveti põhiliseks hüüdeks oli «Häda tuleb!».

Häda muidugi tuligi, 1930ndate teisel poolel oli see niigi aimatav, ent takkajärele on prohvetit tuleviku ettenägemise alal tõsiseks tegijaks peetud. Prohveti nimi oli Karl Reits (1885–1941) ning tema tegevusest on õhukese vihiku välja andnud Rakvere nelipühi kogudus, soovitan kiigata. Ent omal ajal oli ta kuulus ja sarnaselt Taat Helmega figureeris pidevalt ka ajakirjanduses, kus Eestisse saabuvat nälga ja palju muud halba kuulutas. Iseenesest ei saa üldse eitada – õigus tal oligi.

Kohe kuuled inglite laulu!

Teine huvitav prohvet, keda Taat Helme unenägu vägisi meenutama kipub, elas 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi algul, teda tunti Järve-Jaani või ka Järva-Jaani (1768–1820) nime all. Seda tegelast tutvustas oma üsna huvitavas raamatukeses Matthias Johann Eisen (1857–1934) 1918. aastal. Eisen oli eesti rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane, kes organiseeris rahvaluule kogumist ning avaldas palju raamatuid.

Kuidas Jaanist prohvet sai? Eisen toob välja kümmekond varianti, vähemalt paar-kolm neist räägivad inglitest nagu Taat Helme juhtumgi. Eisen paneb kirja õpetaja R. Aunwerdti sõnad: «Sulasega heinamaal olles wisanud ta wikati põõsasse ja öelnud: «Minu töö on tehtud; kaks walges riidis meest on siin ja käsewad mind ära tulla! Kas kuuled, kui ilusasti nad laulawad?» Sulane öelnud: «Ei kuule!» Jaan wasta: «Tule, pane oma jalg minu jala suure warwa peale, siis kuuled!» Sulane teinud nii. Kohe kuulnud inglite laulu.»

Eisen märgib üles veelgi huvitavaid variante, üks neist selline: «Jaan ütelnud heinamaal wikatit maha wisates naisele: «Nüüd paju koor lahti, nüüd tarwis wilesid teha!» Selle peale läinud kohe hulkuma ja ette kuulutama.»

Prohveti raske põli

Prohvetite elu ei ole meie rahvapärimuses teab mis meelakkumine, neid kiputakse ikka narrima. Nii räägib Eisen Järve-Jaanist: «Koduküla ja kogu walla rahwas pidas Jaani «puudulikuks», «otskohtlaseks», «totraks», «tohmiks», «lolliks» ja mis kõik niisuguse waimu omadusega isiku nimed olgu.»

Eisen märgib ka, et kuna Järve-Jaani mõnigi kuulutus arvati täide läinud olevat, tõusis tasapisi ka lugupidamine. Tõsi küll, koduvallast kaugemal, kus Jaani keegi füüsiliselt näinud ei olnud.

Kui Taat Helme näeb ette Eestimaad katvat jõledat udu, mis voogab üle paljukannatanud Eesti kurja Kaja hammaste vahelt, siis ennustas jama ja ikaldust ka Järve-Jaan, põhiasjalikult kõikvõimalikke sõdu. Ja nii kentsakas, kui see ka ei tundu, ei näinud Jaani ennustustes pea keegi nt Napoleoni sissetungi Venemaale (mis juhtus Jaani tegutsemisajal), küll aga räägib Eisen, et veel 1914 olid külamutid – pea sajand pärast Järve-Jaani surma – kindlad, et prohvet ennustas ette esimest ilmasõda.

Hukka minev moraal

Taat Helme kohtumisel ingliga ei kuulnud me sõnagi tehnika arengu võimalustest, Järve-Jaan, vastuoksa, olla ette näinud telegraafi, telefoni, raudteed ja automobiili, käike seda, mida tema ajal veel olemas polnud.

Eisen räägib oma raamatus, kuidas Järve-Jaan olla teatanud kord ühele mööda astuvale hobusele, kes üle jõu käivat koormat vedas: «Oh suksuke, oh suksuke! Kannata, kannata natuke! Pea hakkab tuli ja wesi raskeid koormaid wedama» – mida tõlgendatigi hiljem kui ettekuulutust raudtee kohta.

Teisel korral, kirjutab Eisen, ütelnud aga Jaan: «Aeg tuleb, et maanteel sõidab wanker ilma hobuseta.»

Üks asi ühendab kunagisi prohveteid ja Taat Helmet veel: hirmus mure langeva moraali ning usuleiguse pärast. Nii kurtnud Jaan tuleviku üle, kus «tüdrukute häbi ära kaob».

Mida räägib tänasest hukka minevast ilmast Taat Helme kontor ja seal töötav Onu Varro, teame me isegi.

Kuula inglite laulu SIIT!

Tagasi üles