“Oma elu superstaarid“ julgustab erinema

Näidend räägib olulistest asjadest noorte elus: koolist, kodust, sõprusest. Pildil Eliis Vaiksaar ja Jari Matsi. Foto: Ants Liigus

Kes meist ei tahaks olla superstaar? Pärnu Endla teatri noortestuudio etendus „Oma elu superstaarid“ näitab, et kõigile meeldimine ja kõiges edukas olemine ei vii alati õnneliku lõpuni.

Muidugi tahaks igaüks meist milleski tasemel olla ja kaasmaalaste imetlust nautida, kuid kas tõesti on kellegi positiivne arvamus see, mida vajame endaga rahul olemiseks? Teistele elamine muudab inimese ajapikku osaks hallist massist, tühjaks mannekeeniks, kes ei julge olla see, kes ta tegelikult on.

Just nii juhtub etenduse “Oma elu superstaarid“ tegelastega, kelleks on neli põhikooli lõpetavat tüdrukut: Lenna, Paula, Katja ja Marilyn. Nad on oma eakaaslaste seas populaarsed ja enda silmis teistest paremad. Neil on oma mõtted, soovid ja unistused, kuid siiski käituvad tüdrukud nagu üksteise kloonid. Nad räägivad, riietuvad ja kõnnivad ühtemoodi nagu kari lambaid.

Hirm olla omanäoline

Olgugi et neiud teevad kõike koos, pole nende sõprus tõeline. Nad ei kuula teineteise muresid ega ole õnnelikud, kui ühel neist läheb “Eesti otsib superstaari“ saates hästi. Klatš, kadedus ja isekus on nende sõpruse märksõnad.

Nagu sellest ei piisaks, mõnitab see kamp Elisabethi ja Annit, kes pole nii ilusad kui nemad, ei tahagi olla. Elisabeth ja Anni ei kanna firmariideid ega joo end igal nädalavahetusel pildituks, kuigi see teeks nad klassiõdede seas aktseptitavaks. Nende tüdrukute puhul kehtib väljend „sisemine ilu“.

Kuid kas elus pole samamoodi? Stereotüübid on igal pool meie ümber. Noored kardavad teineteisest erineda, nad pelgavad olla omanäolised, et mitte sellest ringist välja jääda. Nad on valmis loobuma oma isiksusest ja omaks võtma hoopis võõra loomuse, et olla nagu teised. Kuid mille nimel?

Peaosatäitja Lenna on klassi musterõpilane, kellel on head hinded ja meeldiv poiss, kuid tegelikult ei ole tema elus miski nii, nagu pealtnäha paistab. Alati on Lennale peale surutud, et ta peab olema parim kõiges: õppimises, hobides. Nagu oleksid vanemad talle juba sündides elukäigu ette kirjutanud.

Soov kiiresti suureks saada

Sellest tuleb välja eluline probleem: vanemad võiksid mõelda, kas nende valitud hobi ikka teeb lapse õnnelikuks. Kas kuus tundi nädalas klaverimängu õppimine või kaks korda nädalas keeltekoolis käimine on see, mida teie järeltulija vajab? Laps peaks saama ise valida, mis talle meeldib ja mida ta tõesti teha tahab.

Ajapikku hakkab Lenna sõpradest järjest rohkem eemale hoidma. Ta küll püüab mitmel korral eakaaslastele oma murest rääkida, kuid neil pole tema jaoks aega. Tema parima sõbranna Marilyni peas tiirleb ainult alkohol ja suhe endast aastaid vanema mehega ning teine sõbranna Paula mõtleb ainult sellest, kuidas saada superstaariks. Kõik tahavad kiiresti suureks kasvada.

Lõpuks ei suuda Lenna enam kannatada ja otsustab endalt elu võtta. Ta on viidud viimase piirini. Ta vihkab inimesi ja lõpuks ennastki. „Ei peaks laskma asjadel minna nii kaugele, et ei jõua enam armastada,“ ütleb Lenna oma viimases repliigis. Ja tal on õigus. Olgugi et me kõik tahame saada superstaariks, peaks säilima tahe olla isiksus, mitte kellelegi lükata-tõmmata.