/nginx/o/2012/03/13/1009960t1hfbc1.jpg)
USA Texase ülikooli astronoomide arvates saab kunagise luksuslaeva Titanic uppumist seostada niinimetatud super Kuuga.
Titanicu uppumist seostatakse Kuuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
David Olsoni ja Russell Doescheri sõnul oli «super» Kuu 4. jaanuaril 1912. aastal, edastab Huffington Post.
Kolm ja pool kuud hiljem, 14. aprillil 1912 sõitis Titanic esmareisil vastu jäämäge ning vajus Põhja-Atlandi voogudesse. Hukkus üle 1500 inimese.
Astronoomide sõnul seostub «super» Kuu kevadise ookeani hoovuste muutuste ning sellega, et oli periheelionis ehk Maale kõige lähemas punktis. Need kaks asja koos põhjustasid ekstreemselt tugevaid veekeeriseid ja lainetust, mis liigutasid jääpanku sinna, kus neid tavaliselt ei leidu. Gröönimaa ranniku juurest lõuna suunas liikuvad ookeanihoovused kandsid jääpanga Titanicu kursile.
14. aprillil oli mitu jääpanka Newfoundlandist lõuna suunas. Ühe vastu neist Titanic oma esmareisil sõitiski.
«Kuud saab seostada sellega, et Titanicu marsruudil ebatavaliselt palju jäämägesid oli,» selgitas Olson.
Kui astronoomide arvutused õiged on, siis 4. jaanuaril 1912. aastal oli väga ebatavaline öö.
Kuu oli siis viimase 1400 aasta jooksul Maale kõige lähemas punktis. Kõige lähemal oli Kuu Maale kuue minuti jooksul, mil tekkis täiskuu.
Samuti olid Kuu ja Päike sel ööl ühel joonel, tekitades gravitatsioonilisi muutusi, mis omakorda mõjutasid ookeanihoovusi.
Titanicu teele jäänud jäämagi ja teised Põhja-Atlandil olnud jäämäed pärinesid Gröönimaa liustikest.
Teadlaste sõnul ei oleks 4. jaanuaril Gröönimaalt murdunud jäälahmakad kolme ja poole kuuga jõudnud Titanicu teele. Titanic sõitis otsa jäämäele, mis oli juba varem murdunud ning mille tugev hoovus oli Newfoundlandi ranniku juurest edasi kandnud.
«Atlandi ookeanis lõuna poole liikuvad jäämäed liiguvad tavaliselt üsna madalas rannaäärses vees, vahel jäävad nad Labradori poolsaare ja Newfoundlandi saare juurde. Kuid kevadine hoovusemuutus koos Labradori hoovusega pani nad liikuma lõuna suunas. Just sellega saab selgitada, miks 1912. aasta kevadel nii palju jäämägesid seal oli. Samas me ei väida, et teame, kus Titanicule saatuslikuks saanud jäämägi 1912. aasta jaanuaris täpselt oli enne kui ta laeva teele jõudis,» laususid uurijad.