Bändide päev toob üle lahe külakosti

Eesti-Soome ansambli Gina moodustavad (vasakult) Risto Lindeman (basskitarr), Toomas Laumets (trummid), Omppu Oinonen (kitarr) ja Regina Shevakova (laul). Pildilt puudub klahvpillimängija Mika, kes bändi aeg-ajalt aitab. Foto: Internet

Laupäeval Viljandi kultuurimajas aset leidva 14. Viljandimaa bändide päeva külalisesineja on Soomes tegutsev kollektiiv Gina, milles trummide taga istub Viljandist pärit Toomas Laumets.

«Sakala» uuris omal ajal ansamblites Meidion ja Günf löökpille mänginud ning 14 aastat tagasi üle lahe kolinud mehelt, mis bändiga on tegu ja kas seda võib Viljandis kuulda ka edaspidi.

Toomas Laumets, rääkige kõigepealt Ginast. Millist muusikat te teete ja kus mängite?

Gina tuli kokku 2006. aasta sügisel ning sellesse kuuluvad peale minu Omppu (kitarr), Risto (bass) ja Regina (vokaal). Lisaks abistab meid saundiga Mika, kes mängib klahvpille.

Gina muusikat on väga-väga raske mingisugusesse kindlasse lahtrisse sokutada ja me pole seda isegi üritanud. Paneme oma loomingusse kõike, mis meid ümbritseb ja inspireerib, ning see on lahe. Tunded on üks meie väljund ja nende skaala on ääretult lai.

Gina noorest east hoolimata oleme juba ka tunnustust pälvinud. Lätit, Eestit, Leedut, Rootsit, Soomet, Taanit ja Norrat hõlmanud rahvusvahelisel võistlusel «Urband Play­ground», millest võttis osa umbes 1300 bändi, saime Soome arvestuses kolmanda ja üldkokkuvõttes seitsmenda koha. Mullu sügisel võitsime võistlusel «Herttasrock 2008» grand prix.

Esinemiskohtade suhtes me valikut ei tee. Teame, et kõik toimib nii väikestel kui ka suurtel lavadel.

Kas bänditegemine on Gina liikmeile elatusallikas või elustiil?

See on elustiil. Õigem oleks öelda, et see on hapnik, ilma milleta me hakkama ei saa.

Kas te olete Soomes kogu aeg muusikaga seotud olnud?

Ega sellest pisikust, mis korra külge poogitud, ikka nii kergelt lahti saa — vaheta sa siis riiki või viska hundiratast.

Soomes on mul olnud bände ja projekte, mis on erinenud nii stiili kui eesmärkide poolest. Lahe oli näiteks Gerli Padariga koostööd teha. See oleks ehk jätkunudki, kui elu poleks teda tagasi Eestimaale viinud.

Mille poolest erineb soome muusika eesti omast? Ma mõtlen just seda nišši, kuhu ka meie bändide päev kuulub.

Eks esimene, mis Eesti inimesele soome muusikast ja muusikalisest maitsest pildi loob, ole Helsingi ja Tallinna vahel liikuvatel laevadel pakutav meelelahutuslik programm. Aga see on ainult üks paljudest žanridest, mis tänapäeva soomlase akusid laevad ja pingeid maandavad.

Värve on muusikas palju nii Soomes kui Eestis ning selles osas ma erinevusi ei näe. Küll aga ületab Soome pillimeeste ja bändide arv Eesti oma kümneid kordi. Eks seltsis olegi segasem.

Mis puudutab konkreetselt Viljandi muusikaüritusi, siis need on globaalselt ainulaadsed. Olgem selle üle rõõmsad ja uhked, et Viljandis leidub muusikarongile nii palju võimsaid vedureid. Jõudu ja sihikindlat meelt neile!

Soomes vist niisuguseid ülevaatusi, nagu siinne bändide päev, ei tehta.

Bändide päev on tõepoolest puhtalt Viljandi kultuurimaja ja Malle Allese idee. Teist samasugust üritust ei leia kohe kindlasti tervest universumist. Ja kui mõnel ongi mõttes see endale napsata, ootab ees läbipõrumine. Põhjus on lihtne: puudub see hing, mis Viljandi kultuurimaja seinte vahel hõljub.