INTERVJUU ⟩ Kooliõde: ennast vigastav laps võib tulla kodust, kus pealtnäha on kõik väga hästi
/nginx/o/2021/11/03/14180596t1h5329.jpg)
27. veebruar 2023, 14:00
/nginx/o/2023/02/26/15167752t1h703e.jpg)
«Noorukid ütlevad, et tunnevad end üksi. Vanemad on sageli tööl või hõivatud oma muredega, kodune suhtlus taandub kahele peamisele teemale: kas on õpitud ja kas tuba on korras? Seda, mida laps päriselt tunneb või mõtleb, väga ei arutata,» räägib kooliõena töötav Katrin Roomets. Murede endasse kuhjamine viib osa noori aga selleni, et oma hingelise valu leevendamiseks põhjustavad nad endale füüsilist valu. Kooliõde ja -psühholoog annavad nõu, mida saavad vanemad ja õpetajad teha, et keerulises olukorras lapsi aidata.
«On päris šokeeriv näha neid lapsi, kes on ennast lõikunud,» ütleb ühes Lõuna-Eesti perearstikeskuses töötav pereõde, kes ise sel teemal pikemalt rääkima ei soostunud, kuid soovitas pöörduda mõne koolis töötava õe poole.
Elva gümnaasiumis kooliõena töötav Katrin Roomets annab koolis ka vaimse tervise valikainet keskkooliõpilastele ning ütleb, et noortele pakub see teema suurt huvi. «Eelmisel õppeaastal oli vaimse tervise valikainesse 35 registreerunut, sellel aastal on 37 registreerunut. Et valikaine saaks avada, peab olema vähemalt 12 registreerunut. Noorte huvi vaimse tervise teemade vastu on suur, samuti on selleks vajadus,» räägib Roomets.
Pole teada, kui palju on muremõtetega maadlevaid ja enesevigastamisest lohutust otsivad koolilapsi tegelikult. «Kes tahavad seda varjata, need ikka varjavad. Palju jääb märkamata. Silma paistavad need õpilased, kellel on käitumisprobleemid. Aga need, kes vaikselt oma murega üksi on, ei paista välja,» ütleb Roomets.
Katrin, kui tihti Sa kooliõena töötades näed, et lapsed on ennast ühel või teisel viisil vigastanud? Kui vanad need lapsed on?
Kuna mina töötan 1.–6. klassi õpilastega, siis õnneks ei saa öelda, et väga sageli. Need lapsed, kes on minuni jõudnud, on olnud alates 3. klassist. Kindlasti kõik juhtumid ei tulegi välja või tulevad välja alles siis, kui enesevigastamine vanemates klassides jätkub. Õnneks on meie koolis olemas ka psühholoog ja usun, et suurem osa abivajavatest õpilastest jõuab pigem temani.
Millised on kõige levinumad vigastused, mida noored endale tekitavad? Ja mis terariista nad tavaliselt kasutavad?
Levinumad vigastused minu praktika põhjal on terariistaga lõikumised, peamiselt randmetelt, aga ka reitelt või kõhult. Ka sigaretiga enda kõrvetamist on ette tulnud. Inimesed on loomingulised ja hädas olles kasutatakse igasuguseid ettejuhtuvaid teravaid esemeid, selleks ei pea kindlasti žilett või nuga olema.
Miks lapsed seda teevad? Miks noor inimene hakkab endale põhjustama valu?
Enamasti on põhjus selles, et ei taluta ära tugevaid emotsioone ega osata nendega muul moel toime tulla. Enesevigastamine on halb, kuid ajutiselt (hetkeks) mõjuv tegevus suurte pingete maha saamiseks. Esimene kord võib olla juhuslik, kui näiteks ärritunud olukorras kogemata haiget saad ja mõistad, et valuaisting jättis ärrituse hetkeks kõrvale. Mõnikord võib saada idee ka sõbralt või tuttavalt, kes on seda meetodit proovinud. Edasi võib see juba muutuda noorele tema toimetulekustrateegiaks. Pingeolukorras tekib tung end vigastada. Veidi peale vigastamist võib tekkida süü- ja häbitunne, mis viib omakorda jälle tugevate emotsioonideni, millega ei oska toime tulla. Tekibki selline nõiaring. Olen ka märganud, et noored kipuvad mõnikord emotsioone katastrofiseerima. Näiteks, kui juhtub midagi, mille pärast ongi täiesti õige kurvastada, siis justkui ei lubata endale seda emotsiooni: «Mul on halb olla, see ei ole okei, midagi peab ette võtma.»
«Vaimse tervise seisukohast oleks parem, kui lapsele peegeldada seda, mis juhtus ja mis emotsioon sellega kaasneb.»
Siinkohal on väga oluline juba varakult õpetada lastele erinevaid emotsioone, et nad oskaksid neid endal ära tunda. Näiteks, kui väike laps saab haiget, pole hea öelda, et pole midagi või ära nuta. Vaimse tervise seisukohast oleks parem, kui lapsele peegeldada seda, mis juhtus ja mis emotsioon sellega kaasneb, näiteks [öeldes]: «Sa said haiget ja oled kurb,» või «Sa ei saanud seda topsi, mida sa tahtsid ja oled pettunud.»
Kuidas neid noori aidata? Kui vanem märkab lapse kehal vigastusi, kuidas peaks ta reageerima?
Võin öelda, mida kindlasti teha ei tohiks… ei tohiks hakata noorega tänitama, moraali lugema, pahandama. Olen ka näinud juhtumeid, kus vanem ähvardab last stiilis, et «kui sa seda lollust ära ei lõpeta, jääd telefonist ilma» vms. See tegelikult last ei aita. Parim, mida saab teha, on last või noort kuulata. Päriselt ja ilma hinnanguteta, püüda mõista, mis on selle taga, et laps endale haiget teeb. Võib esitada suunavaid küsimusi, aga teha seda rahuliku hääletooniga, peegeldades tagasi seda, mida laps on öelnud. Kuulamine tundub väga loomulik tegevus, aga tegelikult saab ja sageli on vajagi seda õppida. Seda saab teha nt Gordoni perekoolis, kus õpetatakse ka muid suhtlemisoskusi, mis võiks minu hinnangul olla gümnaasiumis kohustuslik õppekava osa.
Hea oleks ka koos lapsega arutada teisi toimetulekuviise tugevate tunnete korral. Minu lemmikpsühholoog ja -koolitaja Angela Jakobson on välja töötanud erinevaid abivahendeid lastega ja noorukitega töötamiseks, nt «Tugevate tunnete kaardid», millest võiks siinkohal abi olla. Kui tungiga ennast vigastada on väga raske toime tulla, võib arutada ka asendustegevusi, mida vähemalt esialgu kasutada saab, kuid mis ei ole nii ohtlikud kui enda lõikumine, nt jääkuubiku nahal hoidmine, massaažisõrmuste või massaažikäevõrude kasutamine, nagadega palli käes hoidmine jne.
Millised on laste peamised mured?
See, et enesevigastamine on probleemsetest kodudest pärit noorukite probleem, on müüt. Ennast vigastav laps võib tulla kodust, kus pealtnäha on kõik väga hästi, lapsel on justkui kõik olemas. Aga noorukid ütlevad, et tunnevad end üksi. Vanemad on sageli tööl või hõivatud oma muredega, kodune suhtlus taandub kahele peamisele teemale: kas on õpitud ja kas tuba on korras? Seda, mida laps päriselt tunneb või mõtleb, väga ei arutata. Või siis näevad lapsed, et vanemal on niigi raske, ei taha veel oma muredega ema-isa koormata, nii hoitakse kõik endasse ja mingil hetkel tahab see mingil moel siiski välja tulla.
Kuidas oleks õpetajal õige reageerida, kui ta märkab lapse kehal vigastusi ning kahtlustab, et laps on ise ennast vigastanud?
Kindlasti ei tohiks seda jätta tähelepanuta. Kui õpetajal on lapsega usalduslik suhe, siis võib ta armidele tähelepanu juhtida ja jällegi last kuulata. Sama, mis käis vanemate kohta, käib ka õpetaja kohta, seega kindlasti mitte pahandama hakata ega oma hinnanguid anda. Kui õpetaja tunneb end ebakindlalt või pole tal lapsega head suhet, siis oleks ehk parem lapse juhtum kohe edasi suunata (sotsiaalpedagoogi, koolipsühholoogi või kooliõe juurde, oleneb vastava kooli võimalustest). Peamine on, et laps ei jääks abita. Kaasata tuleks ka vanemad ning ka neile püüda selles olukorras tuge pakkuda.
Kas ennast vigastavate noorte arv on kasvanud võrreldes näiteks viie või kümne aasta taguse ajaga?
Töötan kooliõena neljandat aastat. Varem olen töötanud pikalt psühhiaatriakliinikus vaimse tervise õena ning seal puutunud ennastvigastava käitumisega palju kokku. Seega julgen öelda, et see pole kindlasti vaid praeguse aja probleem, kuid ametliku statistikaga päriselt kursis ei ole.
Palju rõhutatakse, et pöörduge abi saamiseks spetsialisti poole, kuid spetsialistide juurde on väga pikad järjekorrad. Neid ei jagu kõigile abivajajatele. Kuhu murega üksi olev noor pöörduda saab?
Jah, pikad järjekorrad on tõepoolest probleem, tihti tuleb oodata ka tasulisele vastuvõtule pöördudes. Vaimset tervist puudutavate pöördumiste arv on suur ka seetõttu, et inimesed on üha teadlikumad ning oskavad otsida abi.
Kuhu pöörduda?
Kui ootejärjekord psühholoogi juurde on kuudepikkune, kuid abi oleks kohe vaja, saab pöörduda järgmiste nõuandeliinide poole:
- Emotsionaalse toe telefon ehk Eluliin. Kontaktnumber: 655 8088, helistada saab esmaspäevast pühapäevani kella 19.00–07.00.
- Psühholoogilise kriisiabi telefon. Kontaktnumber: 631 4300, helistada saab esmaspäevast neljapäevani kella 15.00–19.00, reedeti kella 15.00–18.00.
- Vaimse tervise tugiliin. Kontaktnumber: 660 4500, helistada saab esmaspäevast pühapäevani kella 10.00–24.00.
- Lasteabi. Kontaktnumber: 116 111 (eesti ja vene keeles), helistada saab 24/7.
- Usaldustelefon. Kontaktnumber: 126 (eesti keeles), helistada saab esmaspäevast pühapäevani kella 17.00–03.00.
- Noorte usaldustelefon. Kontaktnumber: 646 6666, helistada saab neljapäevast laupäevani kella 19.00–22.00.
- Lapse mure usaldustelefon. Kontaktnumber: 646 0770, helistada saab esmaspäevast reedeni kella 10.00–18.00.
- Koolipsühholoogide nõuandeliin. Kontaktnumber: 1226 eesti keeles, 1227 vene keeles. Helistama on oodatud laste ja noortega töötavad inimesed, samuti lapsevanemad, õpetajad ja lapsed ise.
Lisaks pakub peaasi.ee kõigile 27-aastastele ja vanematele inimestele tasuta vaimse tervise kriisiabinõustamist. Kuni 26-aastastel on soovitatav pöörduda peaasi.ee noorte nõustamisele, mis toimub olenevalt soovist kas otse või videosilla teel. Samuti pakub kõigile soovijatele tasuta anonüümset kirja teel nõustamist lahendus.net.
Koolipsühholoog: oluline on märgata, kuidas lapsel üldiselt läheb
Elva gümnaasiumis psühholoogina töötav Martin Kimmel ütleb noorte enesevigastamise teemat kommenteerides, et enamasti on endale viga tegemise taga üldine depressiivne seisund, millega proovitakse hakkama saada. «Sellises olukorras on vaja spetsialistide abi. On loodud spetsiaalsed grupid, kus sääraste probleemidega tegeletakse. Oluline on välja selgitada põhjus, miks see toimub. Enesevigastamist põhjustab mingi probleem, millega teisiti ei osata toime tulla,» räägib Kimmel.
Millised märgid lapse käitumise juures peaksid vanema ettevaatlikuks tegema? «Vanem reeglina märkab, kui laps on kurvameelne ja midagi on valesti. Lapsevanem võiks märgata, et kuidas lapsel üldiselt läheb igapäevaselt, kuidas ta hakkama saab.»
Psühholoog tunnistab, et murekoht on, et järjekorrad spetsialistide juurde on pikad ja sellele pole head lahendust. Paljusid vaimse tervise muresid saab aga ennetada paremini kui muid haigusi. «Ennetustööl on oluline roll. Igapäevased tegevused on äärmiselt suure tähtsusega, et pikas plaanis ei kuhjuks midagi suurt. Kui on natuke kurbust ja ärevust, siis pole see probleem. Kui aga ärevus läheb nii suureks, et midagi enam teha ei saa, siis on probleem suur,» räägib Kimmel ja lisab, et üleüldine igapäevaelu mõjutab meid väga palju ja vanem saab iga päev midagi lapse vaimse tervise heaks teha.
«Vaimne tervis on meiega kogu aeg kaasas. Vanem saab igapäevaselt teha midagi sellist, et laps tunneks ennast paremini.»
Kimmel toob näite sellest, kuidas nutitelefon ja arvuti loovad ideaalse võimaluse põgeneda reaalsusest oma murede eest. «Ekraanid on asi, mis soodustab seda, et kui on mingi probleem, siis virtuaalmaailma saab ideaalselt põgeneda,» ütleb Kimmel. Tema sõnul võiks vanem lapsele pühendada iga päev vähemalt pool tundi kvaliteetaega, mil ollakse lapsega ja tehakse midagi koos.
Sotisaalministeerium: vaimne tervis on prioriteet
Elu24 uuris, mida tehakse riiklikul tasandil selleks, et vaimse tervise spetsialistide kättesaadavust suurendada.
Vaimse tervise osakonna poliitikadisainer Vootele Veldre ütleb, et haigekassa rahastatavate psühhiaatrilise eriarstiabi ja psühhoteraapia teenuste hinnad ei ole suutnud käia sama sammu erateenuste hindade ja turu nõudlusega. «Kasvanud koormusest, palgalõhest ning töötasust tulenevalt on arvestatav hulk psühholooge ja psühhiaatreid liikunud eratervishoidu. Selle tulemusena pikenevad nn avaliku raha eest ravijärjekorrad vaimse tervise teenustele ning kasvab elanike valmidus maksta eratervishoius küsitavaid visiiditasusid,» ütleb Veldre.
«Jõukam elanikkond suudab, sh tööandjate pakutavate lisakindlustuste kaudu katta kogu ravivajaduse eratervishoius, vaesem elanikkond üksikud visiidid või üldse mitte ning peab toetuma riiklikule pikkade järjekordadega teenustele. Ravilõhe vähendamiseks tuleb kahandada palgalõhet avaliku ja era vahel ning selleks tuleb teenuste hinnad ja hinnamudelid üle vaadata. Spetsialistide juurde koolitamine seda aspekti muutmata ravilõhet kahandada ei saa,» selgitab Veldre.
«Lisaks on kriitiliselt vajalik kahandada patsientide juurdevoolu psühhiaatrilisse eriarstiabisse – selleks tuleb sisustada vaimse tervise teenuste püramiidi alumised kihid. Laste psüühika- ja käitumishäired kujunevad enamasti mõningase ajaperioodi jooksul, tulemuslik märkamise ja abisüsteem võimaldab häireid märgata varases faasis ja pakkuda teenuseid, mis on psühhiaatrilisest ravist odavamad ja vähem intensiivsemad.»
Spetsialist räägib, et lähiaastatel keskendub sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakond just nende kihtide sisustamisele. Sotsiaalkaitseminister allkirjastas äsja määrused, mis toovad sellelgi aastal kohalikele omavalitsustele umbes miljon eurot kodulähedaste vaimse tervise teenuste pakkumiseks. Lisaks on sotsiaalministeeriumil kavas toetada järgnevatel aastatel spetsialistide koolitamist, et nad saaksid pakkuda vähe intensiivseid psühhosotsiaalseid sekkumisi abivajaduse varases etapis.
Veldre lisab, et vaimse tervise teemat käsitletakse põhjalikumalt uues Eesti inimarengu aruandes.