Sajandivanune ulmelugu marslastest prillikinos

Tagaajamine Marsi kõrbes: vasakult printsess Dejah Thoris (Lynn Collins), John Carter (Taylor Kitsch) ja arvutiga loodud õilsahingeline thark Sola (hääl Samantha Morton). Foto: outnow.ch

Eestlasele väheütleva nimega ulmefilmi reklaamiti kui selle aasta esimest kassarekordite purustajat. Suurejooneline on see tõesti, kuid väärib tähelepanu eeskätt oma juurte tõttu.

John Carter on tegelane, kes seikleb Maa ja Marsi vahel Edgar Rice Burroughsi 1912. aastal kirjutatud ulmesopakates. Eestis on rohkem tuntud teine Burroughsi tegelane, Tarzan, sest tema lugusid ilmus enne sõda eesti keeles ja pärast sõda nägi ahvinimest trofeefilmides.

Ent tänu Carterile on sirgunud terve plejaad Ameerika kuldaja ulmekirjanikke, kes kui ühest suust tunnistavad, et halval paberil seiklusjuttude seeria pani neid ulmet kirjutama – näiteks Robert Heinlein.

Andrew Stantoni (kes on varem teinud näiteks animatsioonid «Wall-E» ja «Kalapoeg Nemo») versioon Burroughsi «Marsi printsessist» on meeldivalt originaalitruu. Lühidalt: USA kodusõja kangelane läheb Metsikusse Läände kulda otsima, satub ühe vidina abil Marsile ja sekkub seal 1000-aastasesse tsivilisatsioonidevahelisse sõtta.

Igasugust arvutiga joonistatud silmailu leiab ulmehuviline kõvasti ja see töötab 3Ds hästi. Marslaste õhusõidukid, sammuvad linnad ning kuue või kaheksa jäsemega elukate fauna näeb väga uhke välja.

Sama ei saa aga öelda näitlejatöö kohta, sest nii Taylor Kitschi kui ka Lynn Collinsi tegelaskujud on täiesti üheplaanilised. Esimene lippab suurema osa ajast särgita ringi, teine välgutab silmi ja sääri. Vaid Ciarán Hinds teeb midagi näitlemisetaolist. Aga kuulge, ega keegi ei hakka siis Burroughsi odavaid põnevusjutte Fjodor Dostojevskiga võrdlema!

Verd voolab kõvasti, aga kuna marslaste eluvedelik on sama värvi, mida kasutatakse naiste hügieenisidemete reklaamis, siis on seda ka ekraanil näha. Tavaliselt on ju sellises filmis hirmsate terariistadega läbi viidud võitlused veretud. Eriti armas on stseen, kus Carter end mõõgaga läbi hiiglasliku kaheksajalgse ahvi kaevab.

Mis puutub relvadesse, siis kunstniku tahtel kasutatakse Marsil peaasjalikult igasuguseid Aasia terasid: bolad, barongid, kukrid jt sellised. Samas paneb imestama, et ehkki tüüpilisel tharkil on neli kätt, kasutatakse võitluses vaid üht või kaht. Milliseid eeliseid selline kehaehitus muidu lähivõitluses annaks!

Jah, see on lihtsakoeline ja lihtsameelne film. Kohati absurdne. Aga kaks tundi möödub sellise tempoga, et vaatajal ei jää aega kõiki jaburusi analüüsida. Lase end lõdvaks, pane 3D-prillid ninale ja vaata sada aastat tagasi kirja pandud muinasjuttu lihaks saamas.

3D-efekt pole ka liiga pealetükkiv, mu meelest alles järeltöötluse faasis lisatud. Tavalisele kinokülastajale täielik camp, aga puhas kuld poisikesele ja ulmenohikule.

«John Carter», USA 2011
Režissöör Andrew Stanton
Osades: Lynn Collins, Taylor Kitsch, Willem Dafoe, Ciarán Hinds jt
Kinodes alates 9. märtsist