R, 27.01.2023

VIDEO ⟩ Setomaal tantsis rebasepoeg balletti: tema «Luikede järv» on õpitud vanematelt

Triin Roos
, Elu24 reporter-toimetaja
Setomaal tantsis rebasepoeg balletti: tema «Luikede järv» on õpitud vanematelt
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Rebane. Foto on illustreeriv.
Rebane. Foto on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Osaühing Matkajuht jagab sotsiaalmeedias videot rebasepojast, kes hiirepüüdmise balletti tantsib. «Närilised ongi rebaste põhiline toiduallikas ja sellega nad osutavad meile – inimestele – suure teene,» ütleb matkamees Levo Tohva.

Loodusmatkade korraldamisega tegelev osaühing Matkajuht on sotsiaalmeediasse postitanud vahva video ja selle juurde lisanud värvika kirjelduse sellest, kuidas käib rebaseperes rebasepoja õpetamine. 

«Rebasepoja ballett. Tema «Luikede järv» pole õpitud balletikoolis, vaid omandatud vanemate abil. Selles koolis õpetati, kuidas suhelda, kuidas end ära toita, kuidas kurameerida ja kuidas vältida surma või traumadeni viivaid olukordi. Loomadel bioloogilistest muredest vaba aega – igavust – ei ole,» öeldakse postituse juures.

Loomad ei saa jääda n-ö klassikursust kordama. «Ei rebane ega isegi gorilla ei saa madala õppeedukusega jääda teiseks aastaks esimesse klassi. Kui ta ei õpi kiiresti, kui ei õpi täiuslikult kõiki vajalikke oskusi, siis ta ellu ei jää.»

Video juures kirjeldatakse, et rebasepojad lahkuvad vanemate juurest koolist juuni lõpus või juuli alguses, kui neil pole veel alumised «piimakihvadki» vahetunud. See kool on intensiivne, sest õppida tuleb umbes 20 tundi ööpäevas.

Rebane. Pilt on illustratiivne.
Rebane. Pilt on illustratiivne. Foto: Sille Annuk

Üks kõige olulisematest oskustest on saaklooma kinnipüüdmine õigel viisil. «Rebaseisa tõi rebaseemale õppevahendid: liikuva sooja piiksuva hiire, kelle lõuad olid töödeldud nii, et ta vastu hammustada ei saaks. Sellega provotseeritakse rebaselapsi tegema nii, nagu mingil juhul teha ei tohi – lähenema närilisele, nina ja keeleots ees. Kui näriline hammustab ja ta on leptospiroosi nakatunud, siis rebane võib ka nakatuda ning surra.» Rebasevanemate õppetund kõlabki: «Ei püüta närilisi suuga!»

«Kui väike õpilane seda õppevahendi peal teeb, siis ema peatab ta väga kindlalt – ta koonu ülaosa ja silmade vahe võetakse ema lõugade vahele nii, et läheb pimedaks, ja tehakse õrn valuvõte ning urisetakse. Valuvõtted on loomade pedagoogika osa, kui on vaja kedagi paika panna. Kindlad keelavad märgid, et oleks selge, mida keelatakse.»

«Kuidas siis on õige hiirt püüda?» tahab rebasepoeg teada. «Ema näitab ette: hüppad vertikaalselt õhku, pöörad end nii, et kogu keha raskus langeks käppadele ja lömastad närilise: «Palun, pannkook, vastu hammustada ei saa, söö terviseks!» Siis pole leptospiroosi karta.»

Nii õpibki rebasepoeg hiirepüüdmise balleti selgeks. Laisad ja rumalad loomade maailmas ellu ei jää.

Video juures olev tekst on Aleksei Turovski Vikerraadiole antud intervjuu refereering.

Matkajuhina töötav Levo Tohva ütleb, et tema näeb looduses ringi rännates rebaseid tihti, eriti jaanuaris ja veebruaris, kui neil on pulmaperiood. «Rebaste jälgi on praegu palju ka rabade peal, sest loomad märgistavad regulaarselt oma asuala ning püüavad soo pealt hiiri,» lausub ta. Tohva lisab, et hiirtel on praegu raba peal suhteliselt head tingimused, sest lumi sadas talve alguses sula maa peale ning lumekooriku all toituvatel hiirtel on sooja õhkava soopinna tõttu põrandaküte jalge all. «Hiired toituvad kooriku all taimeosadest ja seemnetest ning marjadest. Samaaegselt liigub rabal toitu otsides kanalisi: nurmkanasid, püüsid, tetresid ja metsiseid. Need on küll rebasele raskesti tabatav saak, kuid õnne korral õnnestub ehk üllatada mõnda lumes toimetavat või tukkuvat isendit,» räägib loodusmees.

Hiir. Pilt on illustratiivne.
Hiir. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

Rebase peamiseks toiduks on närilised ja sellega osutavad nad inimestele suure teene. Tohva avaldab, et üks hiir kannab tavaliselt endaga kaasas kümneid puuke. «Ühel 10 grammi kaaluval karihiirel võib olla kuni 55 puuki. Kui metsamaastiku hektaril elab umbes 22 hiirt, siis puukide koguarv hiirtel on 1210. Suur osa neist närilistest kihab seest borrelioosi spiroheetidest ning on selle looduslikeks reservuaarideks. Puugid muutuvad nende verest toitudes haiguse siirutajateks,» räägib matkajuht. Lisaks hiirtele kannavad borrelioosi mügrid, rotid, oravad, siilid, mägrad, kährikud ja jänesed. «Miks me siis pole veel puukide alla uppunud? Selles ongi rebaste ja teiste väikekiskjate ning kakkude roll,» ütleb Tohva.

Märksõnad
Tagasi üles