Melanhoolse tooniga postitus ajendas näitleja Vladas Radvilavičiust hädaabisse helistama: märgake inimesi enda ümber

Foto on illustreeriv. Foto: Shutterstock

«Haistsin halba ja valisin 112,» meenutab Vladas Radvilavičius üht reede õhtut. Loo jagamisega tahab ta inimestele südamele panna – me ju ei näe, mis on teise inimese naeratuse taga.

«Tänu sellele on ta veel täna olemas...» räägib näitleja Vladas Radvilavičius paari päeva tagusest mõtlemapanevast juhtumist.

Reede hilisõhtul märkas ta Facebookis hea tuttava postitust, millest kumas morbiidsust. 

«Me ei olnud pikka aega rääkinud, aga see oli lõhestav postitus,» meenutab Vladas kirjutist, mis pani teda telefoni haarama. «Helistasin, ei võtnud toru. Helistasin veel, mitu korda.»

Facebooki postituse alla oli kogunenud kümneid kommentaare mures sõpradelt. «Kus oled? Mul on suitsule tuld vaja. Tõmban püksid jalga ja sõidan välja. Helista mulle! Kohe!» jättis Vladas postituse alla kommentaari. Sõber aga ei vastanud. «Muutusin juba murelikuks, haistsin halba ja valisin 112. Ütlesin nime ja numbri, lugesin tekstid ette. Kus ta täpselt elab, ma öelda ei osanud.»

Mõni hetk hiljem selgus ka täpne aadress. «Tegelikult selleks ajaks olid politseinikud juba seal. Aga mind rahustas see roheline lambike Facebookis,» räägib ta Facebooki märgistusest «Aktiivne».

Kutsutud patrull oli sõbraga korteris kaua vestelnud. «Järgmisel päeval ta helistas ja rääkisime pikalt. Politseinike vestlusest oli palju abi olnud.»

Kui Sul on mure, siis helista:

Vaimse tervise nõustamise telefonile: 660 4500 

Lasteabile: 116 111 (24 h)

Ohvriabile: 116 006 (24 h)

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonile: 116 123 

Üleriigilisele kriisitelefonile: 1247

Kiirabile: 112 

«Et nad ei ole pelgalt politseinikud, nii nagu me ette kujutame, kirjutavad trahve ja veavad valesti pargitud autosid ära, vaid on ka inimesed. Märgake inimesi enda ümber. Meil kõigil on keerulisi ja raskeid aegu. Kuulake, leidke teineteise jaoks aega, helistage enda lähedastele ja mitte vaid siis, kui on midagi vaja. Helistage ilma igasuguse põhjuseta. Me ju ei näe, mis on selle inimese naeratuse taga tegelikult,» selgitab Vladas, miks otsustas seda lugu jagada.

Ta nendib, et soovis politseinikuid isiklikult tänada, ent ei teadnud, kuidas neid leida. «Jäin mõtlema, et mis neist kahest, selliseid politseinikke on ilmselt veel.»

Tänulikkust on täis ka kõnealuse sõbra süda. «Tuju on äärmiselt kehv... Muidugi ma ehmusin, kui kaks nooremat meest, politseinikku uksele koputasid, aga nad olid niivõrd viisakad. Ma ei tea isegi, kuidas nad alt sisse said,» mõtiskleb ta nüüd. Vestlus oli kestnud ligi 30 minutit. «Rääkisime nii erinevatel teemadel, et millest täpsemalt, ma isegi ei oska öelda... Oli niivõrd vaba õhkkond ja inimlikul pinnal vestlus, mis laiali valgus,» muigab ta.

Kuigi politseinikud olid kiirelt taibanud, et eluohtlikku olukorda ei ole, jäid nad veel siiski hetkeks vestlema. «Eks nad tahtsid veendunud, millest see tujulangus tekkis. Minu olemine vähemalt läks küll palju paremaks. Ma olin ja olen sellest kõigest liigutatud, kui paljud muret tundsid, ka need, kellega muidu tihti läbi ei käi... »

Veebipolitseinik Andero Sepp sõnas, et veebipolitseinikel tuleb igal aastal umbes korra kuus ette üks tõsisem vahejuhtum, kus mõni kurvameelne postitus või postituste sari nõuab väga kiiret sekkumist, kuna inimese elu võib ohus olla.

«Tavaliselt annavad sellest teada mures lähedased, kelle sõnul ei ole selline käitumismuster inimesele omane ning tekitab neis muret. Politsei omakorda asub lisainfot koguma, hindab inimese varasemat käitumist ning otsustab selle pinnalt, kas ja kuidas sekkuda enne, kui halvem juhtub.»

Sepa sõnul piisab teinekord suhtlemisest, mõistvast suhtumisest, tähelepanust ja toe andmisest inimesele, kes on kurvameelne. «Tõsisematel juhtudel kaasab politsei aga ka erialaspetsialiste ja abi andmine on pikemaajalisem,» lisas ta.

Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa hinnangul tuleks sellisel puhul lähedastel kuulata ja pakkuda abivajajale kindlustunnet. «Hinda riske, kuula, paku infot ja kindlustunnet, aruta professionaalse ja eneseabi võimaluste üle. Hästi oluline on enesetapumõtetest otse rääkida. Ei pea kartma, et küsimise ja täpsustamise kaudu teisele neid mõtteid pähe paned või süvendad,» rääkis Odermaa Postimehele. 

Anna-Kaisa Oidemaa Foto: Erakogu

«Tähtis on aga teada saada, kui suur risk parasjagu on, ning pakkuda võimalust olla ära kuulatud, märgatud, tõsiselt võetud. Vältida võiks hinnanguid ja lauseid, mis olukorda ülearu pehmendavad, näiteks et paljudel võib olla praegu veel raskem. Pigem esitada avatud küsimusi ja lasta teisel rääkida. Kindlasti väljendada oma soovi mõista ja toeks olla.»