Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

ELU25 Toivo Paavle: penid ja ametnikud (1)

Lipitsemine peremehe ees ja ülemuse abistamine varastatatud kraami kojukandmisel
Ametnik: peremehe ees lipitseb, muidu lõriseb Foto: Internet
Copy

Toivo Paavle tuvastab tüüpilise ülipüüdliku ametniku ning dresseeritud penide sarnasusi. Ja neid ei leidu mitte vähe.

Olen ikka mõelnud, miks krants Šarikust Bulgakovi “Koera südames” sai munitsipaalametnik? Noil segastel aegadel läinuks vaja igasugu oskajaid meistrimehi, aga näe, Polügrafist Polügrafistovitš Šarikov sokutas enda allosakonna juhataja toolile.

Šarikov kuulus nende õnnelike hulka, kel töö ja hobi kattusid, kuid asi pole selles. Õigeks põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et koerad ja ametnikud on olemuslikult sarnased ning ühetaolise hingeeluga. Seega, endise koera karjäär ametnikuna oli optimaalne lahendus ehk parim võimalikest.

Sama liigi erinevad isendid

Tänastel ametnikel ei maksa sarnasust pahaks panna, sest koerad on teadagi inimese parimad sõbrad. Reeglina on nii koerad kui ka ametnikud truud oma peremehele, lõrisevad võõraste peale, kuid muudavad tihti suhtumist pärast väikese meelehea saamist.

Koerad ja ametnikud on olemuslikult sarnased ning ühetaolise hingeeluga.

Korraliku dressuuri korral on nad suutelised täitma rutiinseid ülesandeid, kuid iseseisvat mõtlemisvõimet, mis ei sobi õpitu raamidesse, ei maksa neilt loota. Enamiku ajast ei tee kumbki seltskond midagi mõistlikku, vaid lihtsalt molutab. Oma ninaesist, kuuti ja kabinetti kaitsevad nad raevukalt: ära ikka mine valel ajal vastuvõtule ega peni käest toidupala ära kiskuma.

Muidugi leidub mõlemas koosluses erinevaid isendeid. On arglikke klähvijaid, kel kõvema käratuse peale kohe kusi tilgub, nagu näiteks tarbijakaitseametnikud. On neid, kel igavus kihvad sügelema paneb, nagu andmekaitseametnikud. On usinaid krantse, kes isanda mõtted ja soovid vähimastki žestist ära aimavad – nende vasteks on kõiksugu pressiesindajad, kuid ka hinnatõusudele kiitvalt kaasauluvad pridurkad. Ja on omakasupüüdlikke territooriumimärgistajaid – kes vastu puutüve, kes paberil. Siin ja seal on silitamiseks ilusaid, kuid lolle diivaninässe.

Unustada ei saa häid nuhkijaid, kuigi sel alal võib täheldada nihkeid. Et nuhkide tööpõld on objektiivsetel põhjustel ametnike käest koerte kätte libisenud, siis on vanad spetsialistid sunnitud ümber kvalifitseeruma. Mõni on nüüd karjajuht, mõni aga konutab kodus ja nutab taga möödunud aegu.

Hea lobi ja läikiv karv

Omaette rühma moodustavad tõukoerad, kelle ekvivalendiks kahejalgsete maailmas tuleb lugeda isandaga samasse erakonda kuuluvaid valgekraesid. Uhket sugupuud tõendav pass ja parteipilet on ühtviisi väärt dokumendid – need viivad omaniku koos peremehega väljanäitustele ja pildile, välismaale luuslanki lööma ja paarituma. Hea lobi ja läikiv karv on alati tagatud.

Kui mainitud Šarikust sai kõnelev olend pärast surnud parmoti munade ja ajuripatsi siirdamist, siis Cervantese “Koerte kõneluses” hakkasid penid inimkeeli patrama tänu imele. Nende kahe, Cipióni ja Berganza eruditsioon ja IQ ületasid Šarikovi vaimseid võimeid tohutult, kuid sarnasus ametnikega lööb ka neil selgelt läbi.

Isegi pädevad instantsid ei tea koerte koguarvu, aga ka ametnike oma mitte.

Pugemine hea töökoha nimel, lipitsemine peremehe kodakondsete ees ja ülemuse abistamine varastatud kraami kojukandmisel – kõik sellised karakteristikud, mis kinnitavad ülalesitatud seisukohtade paikapidavust läbi sajandite. Aegumatu on ka ?arikut nüsinud professori elutarkus, et kõneoskus ei tähenda veel inimeseks olemist. Ta pidas silmas oma patsienti, kuid sedagi tõde tuleb võtta üldisemalt.

Tung saba liputada

Isegi pädevad instantsid ei tea koerte koguarvu, aga ka ametnike oma mitte. Selge, et kõiki riigi-, linna- ja vallapalgalisi ei saa valgekraedeks lugeda. Kuid jättes välja pritsimehed, võmmid, lasteaiatädid ja teised taolised, on pärisametnike hulk ikka niivõrd hägune, et tõene on hinnang: neid on palju kui kirjusid koeri. Oma armee kärpimise õigus on paraku ametnikel endil, mis on umbes sama nagu koeral oma saba tagaajamine – lühike rabelemine, pisut urinat, tolm ja karvad lendavad, aga alles jäävad nii koer kui ka saba.

Lõpuks meeldetuletus valimiseelseks ajaks. Kui noor inimene tunneb endas tungi saba liputada, on alati valmis palukese eest sitsima, käskluse peale roomama ja võõrast ilma käsuta purema, siis on tal eeldusi saada tubliks ametnikuks ning õigeim tee on minna haldusjuhtimist õppima.

Tagasi üles