Toivo Paavle tuvastab tüüpilise ülipüüdliku ametniku ning dresseeritud penide sarnasusi. Ja neid ei leidu mitte vähe.
Olen ikka mõelnud, miks krants Šarikust Bulgakovi “Koera südames” sai munitsipaalametnik? Noil segastel aegadel läinuks vaja igasugu oskajaid meistrimehi, aga näe, Polügrafist Polügrafistovitš Šarikov sokutas enda allosakonna juhataja toolile.
Šarikov kuulus nende õnnelike hulka, kel töö ja hobi kattusid, kuid asi pole selles. Õigeks põhjuseks tuleb pidada asjaolu, et koerad ja ametnikud on olemuslikult sarnased ning ühetaolise hingeeluga. Seega, endise koera karjäär ametnikuna oli optimaalne lahendus ehk parim võimalikest.
Sama liigi erinevad isendid
Tänastel ametnikel ei maksa sarnasust pahaks panna, sest koerad on teadagi inimese parimad sõbrad. Reeglina on nii koerad kui ka ametnikud truud oma peremehele, lõrisevad võõraste peale, kuid muudavad tihti suhtumist pärast väikese meelehea saamist.
Koerad ja ametnikud on olemuslikult sarnased ning ühetaolise hingeeluga.
Korraliku dressuuri korral on nad suutelised täitma rutiinseid ülesandeid, kuid iseseisvat mõtlemisvõimet, mis ei sobi õpitu raamidesse, ei maksa neilt loota. Enamiku ajast ei tee kumbki seltskond midagi mõistlikku, vaid lihtsalt molutab. Oma ninaesist, kuuti ja kabinetti kaitsevad nad raevukalt: ära ikka mine valel ajal vastuvõtule ega peni käest toidupala ära kiskuma.
Muidugi leidub mõlemas koosluses erinevaid isendeid. On arglikke klähvijaid, kel kõvema käratuse peale kohe kusi tilgub, nagu näiteks tarbijakaitseametnikud. On neid, kel igavus kihvad sügelema paneb, nagu andmekaitseametnikud. On usinaid krantse, kes isanda mõtted ja soovid vähimastki žestist ära aimavad – nende vasteks on kõiksugu pressiesindajad, kuid ka hinnatõusudele kiitvalt kaasauluvad pridurkad. Ja on omakasupüüdlikke territooriumimärgistajaid – kes vastu puutüve, kes paberil. Siin ja seal on silitamiseks ilusaid, kuid lolle diivaninässe.